Elas kord tüdruk, kes ei olnud ego, kuid kes ei haletsenud ennast. Miks ta oleks pidanudki? Ta oli koolis kõige populaarsem. Küll aga mitte kõige populaarsem selle poisi südames, kes oli tüdruku südames populaarne. Poiss käis tüdruku südames iga päev, ta elas seal. Aga tüdruk poisi südames mitte. Poisi süda oli lukustatud, vähemalt selle tüdruku jaoks.
Tüdruk kasvas suuremaks, nii ka poiss ning nii ka nende südamed. Nende südamed kasvasid varsti nii suureks, et said kokku, sulasid üheks. Poisi südame uks sai tüdrukule avatuks ning tüdruku oma samuti, kuigi see oli poisile koguaeg lahti olnud. Nad elasid üksteise südametes, nad ei suutnud lahus olla.
Nii möödusid kõik kolm kuud- koos olles, sest ilma teineteiseta oli võimatu. Kuid siis, saabus saatuslik päev, mis keeras poisi südame ukse minu jaoks kinni. Küll aga mitte teise tüdruku jaoks, tüdruku, keda ma ülekõige vihkasin.
Minu südame uks oli endiselt lahti, pärani lahti, igaksjuhuks, kui poiss otsustab läbi tulla. Kuid ei, seda ei juhtunud. Ta isegi ei jalutanud sealt enam mööda ning mu südame uks sulgus samuti. Kuid see sulgus kõigi jaoks, mitte ainult selle poisi jaoks, kõigi. EI, sa ei pea seda kahetsema, et minu südame ukse kõigi jaoks lukku keerasid. See oli minu otsus. Sest kui ei ole sind, ei ole mitte kedagi.
Tegelikult, võin sulle saladuskatte all öelda, et mu südame uks pole niimoodi lukus, et seda enam iialgi lahti ei saa. Sul on see võimalus, vähemalt seni, kuni mu süda täielikult sulgub.. kuni lähen mina.. koos oma südamega.. igaveseks..
