Ta armastas Sind ! Ehk Miks ?

" Gabryela, tule palun tahvli ette ja kirjuta see siia, mille ma just ära kustutasin, siis, kui sina Keiduga juttu ajasid. " ütles õpetaja.
" Jah, vabandust. " liikusin tuimalt tahvli ette ja kirjutasin sinna midagi, mida enne silmanurgast näinud olin. Aga see väike valem oli ka ainuke asi, mida ma teadsin. Rohkem ma ei osanud ning läksin oma kohale tagasi.
" Teinekord ära juttu aja, vähemalt mitte siis, kui mina uut osa õpetan, eksole ! Praegu panen märkuse, et sa teinekord nii ei teeks. " ütles õpetaja ja ma noogutasin.

Õppisime tunnis veel mõningaid asju, aga mitte palju, sest kell helises.

" Kodune töö on tahvlil, kirjutage palun kõik see endale päevikusse. Võite minna ! " karjus õpetaja üle klassi.

Panin asjad kotti ja liikusime Keiduga klassist välja, söökla poole. Läksime läbi garderoobi, kus põlesid küünlad ja stendi peal oli tema pilt. See oli siin olnud juba nädal aega. Iga kord, kui sellest mööda kõndisin, tulid pisarad silma. See oli lihtsalt nii valus.

Keit vaatas mulle otsa ja oli vait. Ta teadis, et kui ta oleks öelnud: " Sa saad sellest üle. " või " Elu läheb edasi. " poleks olnud sellel minu jaoks mingit tähendust. Ma pühkisin pisarad, kui me hakkasime sööklasse jõudma. Olime sööklas, kui kuulsin selja tagant küsimust: " Noo, mis sa märkusega peale hakkad? " küsimuse esitaja oli Kätlin, mu poolõde, kellega me üldse läbi ei saa. Tema ei salli mind, ega mu ema- oma kasuema, ta suhtleb vaid oma isaga.

" Mis ma ikka hakkan, sa tead, et emale ei meeldi see, su isale ka nagu eriti ei meeldi. " üritasin temaga normaalselt rääkida.

"Hah, sa oled ju selline tuupur, hull asi see üks märkus. " ütles ta.
" Te ei saa kunagi aru! " ütlesin ning seda kuulsid ka mu eesolijad, ja nende eesolijad.

" Get lost! " ütles Keit Kätlinile.

Mulle tungisid jälle pisarad silma, kuigi ma üritasin neid vältida.

" Keegi- mitte keegi peale sinu ei saa aru, keegi ei mõista mind. Ma ei suuda enam! " ütlesin Keidule. Ta vaatas mind, pühkis mu pisarad ära ning me liikusime järjekorraga kaasa.

Võtsime söögi ning istusime esimesse tühja lauda. Kõrvallauas istus poiss, kes oli minu ellu toonud rohkem segadust, kui keegi teine. Pöörasin pea ära, kui ta mind vaatas ning vaatasin hoopis teisele poole, kus seisid õpilased järjekorras.

" Mick.. " sonisin ma.
" Gaby, ta on surnud. " ütles Keit.

" No aga, vaata. Ta ju on seal! " ütlesin. Keit oli vait. Sain aru, et olin jälle teda ette kujutanud. Sõime edasi ning kui olime lõpetanud, läksime keemia klassi.

Kui kõik tunnid olid lõppenud, läksin surnuaiast läbi. Kuna oli sügis, oli haual palju lehti. Riisusin need ära, täpselt nagu eilegi. Seal haual käisin ma iga päev- see oli Micku haud. Iga päev, kui ma seal käisin, rääkisin ma temaga juttu.

***

Vaatasin veel viimast korda ta hauda ning läksin ära, et homme uuesti tulla.
Läksin koju, kus ootas mind Donna, mu koer. Otsustasin, et lähen jalutan temaga vanaema juurde.

Kui vanaema juures käidud, läksin koju ja hakkasin tuba koristama. Siis helistas mulle Keit: Tsau.. kuule ma ei tea.. okei, aga ma õpin siis kähku ära.. helista, kui siia hakkad jõudma.. mhm, tsau.

Keit kutsus mind õue. Sain just õpitud, kui Keit helistas.

Läksin välja ja peagi oli ta mu maja ees. Läksime jalutama. Algul jalutasime niisama, hiljem läksime parki. Istusime lihtsalt karusselli peal, kuni sinna poole hakkas mingi kamp liikuma. Nägin, et seal kambas oli ka see poiss. "Keit, lähme ära palun! " ütlesin ning me hakkasime liikuma.

"Oota, kuhu te lähete? Jääge siia, ainult poiste kamp on ka igav, siis oleks tüdrukuid ka!" ütles poiss meile naerdes, ka kõik teised poisid muigasid.
"Khm, Keit. Jääme?" küsisin.
"Okei, jääme. Aga mitte kauaks," ütles Keit ja ma olin niiii õnnelik. Õhtu, koos selle superluks poisiga- kas on midagi paremat?

Algul olime pargis, aga kuna meil Keiduga hakkas külm, tegime ettepaneku minna noortekeskusesse. Kõik olid nõus ning me hakkasime sinnapoole liikuma. Üks poiss, kelle nimi oli Sten, tegi koguaeg nalja. Niiet meie õhtu oli väga-väga naljakas.
Kui noortekeskusesse jõudsime, tuli mingi kamp meid tervitama- no tegelikult mitte mind ja Keitu, vaid teisi, kes meiega olid. Sten ja mingi teine poiss kadusid kohe kuhugi, mina, Keit ja see poiss läksime piljardit mängima. Üritasin Keidule märku anda, et ta küsiks sellelt poisilt nime, sest ma ei teadnud ju seda ikka veel. Kuid Keit vist ei saanud aru. Niisiis pidin seda ise tegema.. kuigi ma ei julgenud.
Oeh..
"Kuule, ma ei tea su nime ikka veel, äkki ütleksid?" küsisin, vist veidike punastades.
"Oih, vabandust. Ma olen Siim. Ja teie?" küsis ta naerdes.
Ütlesime mõlemad oma nimed ja ta noogutas.
"Mu ema nimi oli ka Keit.. aga, lähme äkki vaatame, kus Sten läks?" appi, kas ta ema on surnud? Jube.
"Mäng on juba läbi või? No lähme siis," ütles Keit.
Läksime, kuid ei leidnud Steni. Siim helistas talle.
Düüd, kus sa oled? Misasja? Mis sa seal teed? Oota kus täpselt? See punane? Ok, me tuleme.
Nii palju küsimusi..
"Ta on seal vanas mõisas, lähme sinna. Viitsite ikka kaasa tulla?" küsis ta.
"Jah." ütlesime Keiduga.

Läksime sinna, ma ei saa aru mis punasest ta rääkis, see mõis oli ju valge.. ah, vahet pole. Hiljem sain aru, et ta mõtles punast ust, mille ees nad olid.
Ma natuke kardsin, sest seal oli nii kõle.. pime ka veel. Prrrh..

"Kes need on?" küsis üks poiss ülbelt.
"Keit ja Gabryela," tutvustas Siim meid.
"Aa, see üks on see hull kes oma Micku sonib?" küsis see poiss. See küsimus tegi haiget. Kohe väga haiget tegi. Ma tundsin, kuidas silmad täitusid veega. Peale selle tundsin kõikide pilke endal. Ma teadsin, et Keit tahaks nad kõik praegu maha lüüa selle eest. Aga ta ei teinud seda.
Pisarad voolasid, kuid ma kuivatasin need.
"Keit, lähme ära," ütlesin.
Hakkasime liikuma, vaikuses. Ta ei julgenud midagi öelda. Ma hakkasin uuesti nutma.

"Oodake!" kuulsime selja tagant Siimu häält.

"Siim?" küsisin Keidult. Ta noogutas. Oi ei, nüüd ta tuleb vabandama.. ja seda ma ei soovi, tõesti. Kuivatasin pisarad.
"Kuule vabanda, ta on juba selline," vabandas Siim.
"Ei ole midagi, me tulime ära, sest ma ei oleks saanud seal lihtsalt olla, vabandust, et me niimoodi ära läksime," ütlesin.
"Mh, kuule, arusaadav ju, ma oleks ka läinud. Aga vahetame teemat," tegi Siim ettepaneku.
"Jah, lähme kuhugi teed jooma äkki? Suht külm on," ütles Keit.
Me olime kõik sellega nõus ning läksime mingisse kohvikusse, nime ma ei mäleta, mingi T- tähega oli. Igatahes, jõime tee ära, rääkisime niisama juttu, kuni öeldi, et see kohvik pannakse nüüd kinni ja oleks kena, kui me sealt ära läheks. Jah, tõesti, kell on juba kümme.
"Teate, ma pean vist koju minema," ütlesin, kui olime kohvikust väljunud.
"Mh, okei. Me saadame Sind, eks Keit?" küsis Siim.
"Okkei, aga me jääme siis veel välja?" küsis Keit Siimult.
"No, võiks ju," ütles Siim ilma tehes.
Peale seda vajusin ma täiesti ära, poiss, kes mulle meeldib, vist, tegelikult ma ei tea üldse, kas meeldib, vist ikka meeldib, muidu ma ei oleks praegu armukade, on minu parima sõbrannaga väljas- kahekesi. Keit oli ka väga jahmunud näoga, aga äkki neil on midagi? Midagi, mida nad minu eest varjavad? Ei, Keit ei teeks nii.. võisiis..

Järsku märkasin, et hakkame mu kodu juurde jõudma.
"Kuulge, ma lähen siit ise, ma ei taha et ema näeks," ütlesin ning kallistasin Keitu.
"Khm, mina ei saagi?" küsis Siim naerdes.
"Ikka saab," ütlesin, naeratasin talle ning seejärel kallistasin teda. See kallistus erines absoluutselt teistest kallistustest. Ma polnud kunagi varem midagi sellist tundnud.. isegi Mickuga mitte.

***

"Homme sa ei lähe peale kooli mitte kuhugi, selge! Tuled koju ja õpid ära. Ja siis oled kodus, kedagi siia ei kutsu ja ise ka kuhugi ei lähe," ma olen sellest juba nii väsinud, sellest, et ema kogu aeg karjub. Oeh..

Vahetan riided ning lähen kohe voodisse. Uinun mõtetega, et mis Keit ja Siim praegu õues teevad.

***

Hommikul saabub mulle sõnum: Tere hommikust päikesekiir! Netti ei saa korraks? Keit ;*
Haigutan, samal ajal arvutit sisse lülitades. Vahetan kiiresti riided ja lähen arvutisse, msni.

Keitttt . Omg, ma nii loodan (L) . says: iioukii , :*
Gabryela . Hea, aga samas nii halb. says: tsau, (K)
Keitttt . Omg, ma nii loodan (L) . says: kuule, Siim tahtis peale tunde kokku saada sinuga ;)
MIDA?
Gabryela . Hea, aga samas nii halb. says: tegelt ? , fain , ma ei saa , ema ei luband , sest ma eile nii hilja tulin ;s
Keitttt . Omg, ma nii loodan (L) . says: õõ , fakk . aga ma ei tea , ärme lähme kooli , saame temaga kokku ?
Gabryela . Hea, aga samas nii halb. says: okk , :) kus kokku saame , mis kell ?

Nii, kähku sööma,väike meik peale ja minek!

Peagi näen, et mulle saabub jälle uus sõnum: Iou tšika, ma ei tule, emps luges seda, ja ma pean kooli minema ;ss . Keiiiiitt (k)

Misasja? Ma pean nüüd temaga kahekesi olema? Ok, selge.

Korraks käib veel mõte peast läbi, et kas ma ikka lähen. Aga siiski otsustan minna, sest see oleks minu ainuke võimalus. Panen tossud jalga ja sean sammud pargi poole. Kuna on sügis, siis on kõik nii ilus. Maad katavad täielikult kollakad-punakad lehed. Õnneks eriti porine pole. Kõik on lihtsalt super ilus. Juba näengi, et mulle jalutab vastu siniste teksade ja hallika vestiga, mille alt on paista ta valget pusa, noormees. Ta läheneb mulle, ütleb tsau ning me läheme istume esimese ettejuhtuva pingi peale.
"Kus Keit siis jäi?" küsis ta esimese asjana.
"Ta ei saanud tulla, kahjuks. (tegelikult oli mul natuke isegi hea meel.) Aga mis te siis eile õhtul veel tegite?" pärisin.
Ta vastas ja tuli välja, et nad ei teinudki eriti midagi.

Rääkisime kaua, kuni ta põhimõtteliselt andis mulle märku, et ma meeldin talle kui samas mina andsin talle märku, et mul on külm.
Ta tuli mulle lähedale ja teate küll, mis siis juhtus. Ta suudles mind. Ma ei kujuta ette, kui palju liblikaid mul võis siis kõhus olla ja veel rohkem ei kujuta ma ette, kust nad sinna üldse said.
Mul hakkas hetkega soe, ma ei tea, kuidas see võimalik on.
Läksime jalutama, jalutasime kaua, kuni tänavatel hakkas rahvast üha rohkem liikuma. Otsustasime, et lähme koju, kuna mu ema peaks varsti tulema ja üldse, nõme oleks, kui koolist tulevad inimesed meid siin koos näeksid.
Läksin koju ning nägin, et ema oli juba enne mind koju jõudnud. Nõme lugu, sest mul polnud ju koolikotti.

"Gabryela Mets," ütles ema, "meil tuleb vist tõsisem jutuajamine. Kust sa tuled ja miks sa koolis ei olnud?"

Valetasin talle, kuid ta sai sellest aru. Seda hullem tuli karistus. Pean olema kaks nädalat kodus, ei tohi peale kooli mitte kuhugi minna. Igal hommikul viib ema mu kooli ja tuleb mulle järgi ning toob koju. Nagu väikest last. Peale selle helistab ta isale ja räägib ka talle.

***

On möödunud paar päeva. Olen olnud lihtsalt kodus, koristanud tuba, pesnud nõusid, riisunud lehti ja veel palju muud.

"Gaby, mul on vaja sinuga rääkida," ütles ema minu toa uksest sisse astudes.
"No, räägime," vastasin.
"No.. kuidas ma sulle seda ütlen.. vaata me läksime juba ammu isaga lahku.. see tähendab ju, et ma võin teistele meestele ka silma heita, eks?"
"Jah, peaks tähendama. Sul on mõni peika tekkinud?" küsisin muiates.
"Jah, ausaltöeldes on küll.. aga ma ei tea, kas ta ikka on see õige," ütles ema.
"Kes ta on siis?" küsisin.
"Tahad, ma kutsun nad ühel päeval siia? Tal on umbes sinuvanune poeg ka," seletas ema.
"Olgu, millal?"
"Kasvõi täna, tahad, helistan neile? Muidu ongi igav," ütles ema. Issand, ta on nagu noor armunu juba.
Ema helistas ning varsti hüüdis alt, et nad tulevad, et ma läheks aitaks tal süüa teha. Läksin siis, tegime mõned muffinid, õunakooki ja salatit. Käisime veel kiirelt poes ja ostsime juua ning midagi näksida.
Jõudsime koju. Varsti helises mu telefon.
Halloo!?
Tsau, Siim siin. Sa välja ei viitsi?
Viitsin, aga oota, ma küsin emalt, meile pidid tegelt mingid külalised tulema, aga äkki ma saan nendega pärastpoole või midagi koos olla. Ma ei tea jah, oota ma lähen küsin, ma helistan tagasi.
Okkk, tsau niikauaks.
Mhmh, tsau.

Läksin alla ja uksest astus sisse mees, tema taga poiss. Järelikult tema poeg.
"SIIM?" küsisin kõvasti ja üpris üllatunult.

"Jah, Gaby. See olen mina," ütles ta naerdes.
"Tule ülesse, räägime seal," ütlesin, viipasin käega trepi poole ja hakkasin minema. Siim tuli järgi.
Jõudsime minu tuppa, lubasin tal istet võtta ning istusin ka ise.
"Oota misasja? Kas sa tead ka sellest minu ema ja sinu isa asjast midagi?" küsisin temalt.
"Jah, isa nagu midagi rääkis, kui me siia sõitsime," ütles ta.
Seletasin ka talle, mis ema oli mulle rääkinud.
"Mis see siis tähendab, et me hakkame koos elama? Oh, nii lahe oleks. Mõtle, sa saaks mind õppimises aidata võib-olla ja mina saaks sind, me saaks koguaeg koos olla.. oeh, niiii mõnus oleks," vuristasin.
"Mhm, on sul ikka unistused," ütles Siim ja me hakkasime mõlemad naerma.
Olime natuke aega veel minu toas, rääkisime juttu, kuni ema kutsus meid alla sööma. Sõime natuke, sain Siimu isaga ka tuttavaks. Ta on väga Siimu moodi. Või noh, õigemini on Siim tema moodi. Rääkisime ka sellest, et me oleme juba Siimuga tuttavad. Muidugi seda ei rääkinud, et me oleme nii enam-vähem paar.
Sõime, jõime, rääkisime juttu, kuni nad hakkasid minema. Läksime veel korraks Siimuga minu tuppa, et hüvasti jätta. Rääkisime veel natuke homsest päevast, sest kuna on laupäev, võiks midagi koos teha. Midagi erilist me kokku ei leppinud, aga siiski arvasime, et Siim võiks minu juurde tulla, ehk ema lubab.
Ta hakkas juba lahkuma, kuid pöördus veel tagasi, kallistas mind ja hiljem suudles. Saatsin ta alla, kus ta isa teda juba ootas. Ta isa nimi on muideks Valdo. Milline kokkusattumus- mu isa venna, ehk mu onu nimi on samuti Valdo.
Peagi läksid nad ära ning me hakkasime emaga koristama. Kui oli koristatud, läksin arvutisse, ema läks magama.
Aga kuna arvutis polnud midagi teha, läksin ka magama.

Hommikul, kui ärkasin ja alla läksin, ütles ema, et ma ennast kiirelt korda teeks, sest me läheme Siimu ja Valdoga poole tunni pärast kinno ning hiljem ujuma.
Hakkasin sööma ning kui söödud oli, läksin üles, et end korda teha.
"Su ujumisasjad on koos!" hüüdis ema mulle järgi.
Läksin vannituppa, pesin end ära ning läksin oma tuppa, et end riidesse panna. Panin selga t-särgi, sellele peale pusa ning jalga püksid.
Võtsin telefoni ning läksin alla. Ema juba ootas mind. Panin jalga ketsid ning peale jaki, salli panin samuti kiiresti kaela ning läksin ema järel autosse.
Autos muidugi ootasid meid Siim ja ta isa Valdo.
Nagu öeldud, läksime algul kinno ning hiljem ujuma. Kinos vaatasime filmi nimega "Ühikajänku" .
Peale seda läksime ujuma. Meil oli lõbus ja ma ei kahetse seda päeva.
On vast koduarest, ah? Käin ujumas, kinos, lõbutsen, iga päev on meil külalised. No mul pole sõnu. See koduarest on isegi parem, kui igapäevaelu.
Otseloomulikult peale ujumist käimist läksime sööma ning hiljem jälle meie juurde.
Nagu ikka istusime laua ääres ja rääkisime juttu. Varsti läksime Siimuga minu tuppa. Heitsime voodile pikali ning olime niisama üksteise kaisus. Umbes poole tunni pärast tõusime püsti ning läksime arvutisse, vaatasime mingeid naljavideoid ning naersime.
Lõpuks läksime alla ning ema teatas meile, et Siim ja ta isa jäävad meie juurde ööseks.
"Oh, väga hea ju," ütlesin rõõmsalt ning asusin kohe Siimule enda voodi kõrval aset tegema.
Varsti läksime Siimuga magama, kuid mul ei tulnud und. Siim vist juba magas.
Läksin alla, et midagi juua tuua. All nägin ema, ta oli täiesti paanikas.
"Appi, Valdol jäi süda seisma. Kutsu kiirelt kiirabi!" hüüdis ta mulle.

Tahtsin telefoni võtta, kuid see oli hoopis teises kohas, kus tavaliselt. Või noh, tegelikult ma ise võib-olla paanikas ei taibanud õigesse kohta vaadata.
Võtsin telefoni ning helistasin..
Vastu võttis üks naine, vastasin kõigile ta küsimustele ning kui ta lubas kõne lõpetada, siis lõpetasin ja läksin ema juurde. Ma hakkasin nutma, kuid ema lohutas mind ja ütles, et kõik saab korda, nagu alati.
Varsti nägin aknast kiirabiauto vilkuvaid tulesid ning ütlesin emale, et nad on kohal. Ema läks neile ukse peale vastu ning juhatas sisse. Üks arstidest oli väga Micku moodi, kohe väga. Jooksin oma tuppa ja nutsin. Jälle, jälle ma kujutan teda ette.
Mis kõige imelikum, Siimu ei olnudki mu toas.
Olin oma toas niikaua, kuni ema alt hõikas, et ma läheksin kiirelt alla. Läksin jooksuga trepist alla ning nägin, et et Valdo oli surnud..See oli kohutav vaatepilt, ma olin jälle paanikas ning nutsin hullumoodi.

"Gabryela, mis lahti?" küsis Siim.
"Ah mida? Mis on?" küsisin, sest olin segaduses. Tõusin istukile ning nägin Siimu nägu.
"Sa hakkasid järsku unes vähklema ja sonima, mingit Micku esiteks ja teiseks mu isa, ja sa nutsid, sa nutad praegugi. Mis juhtus? Nägid halba und?"
"Issand, jah, ma nägin, et su isal jäi süda seisma ja siis ma kutsusin kiirabi, siis kiirabi tuli ja see arst, see arst oli nii Micku moodi," katkestasin hetkeks jutu, sest ei saanud läbi nutu rääkida, pühkisin pisarad ja rääkisin edasi, "Ja siis, ema ütles, et su isa on surnud," laususin lõpuks, kuid ikkagi nuttes.
"Oeh, kuule, see oli kõigest unenägu. Aga räägi, kes see Mick on, keda sa kogu aeg sonid?" küsis ta ja see ei olnud just kõige meeldivam küsimus.
"Siim, las ma räägin kunagi hiljem, ma praegu ei taha.." ütlesin ning vajusin pikali tagasi.
"Olgu," pomises ta ning heitis mu kõrvale pikali.
Jäime veel natukeseks magama ja kui üles ärkasime, siis pidi Siim kohe ära minema. Kell oli juba kolm päeval.

"Homme jälle!" Hõikas ema veel lõpuks ust kinni pannes.
"Kas nad tulevad homme jälle siia?" küsisin emalt, kui ta oli kööki jõudnud.
"Jah, või on sul selle vastu midagi, et nad siin käivad?" küsis ema.
"Ei, ei ole midagi, ei väga tore just, saangi Mi.. Siimuga koos olla rohkem janii," ütlesin, ema ütles selle peale vaid "Oeh," sest sai aru, et ma pole ikka veel Micku surmast üle saanud.
Läksin suurde tuppa telekat vaatama, aga kui nägin, et sealt midagi ei tule, otsustasin, et lähen kööki ja teen midagi süüa.
"Kuule, ära hakka mingeid krõbinaid praegu sööma, ma hakkan kohe süüa ka tegema, umbes pool tundi läheb, siis on kartulid ka valmis, mine vii parem prügi õue," ütles ema mulle ning ma tegin, mis kästud.
Panin mingid suvalised, esimesed ettejuhtuvad tossud jalga ning viisin prügi õue. Õues nägin naabrinaist, kes küsis, et kas ma viitsiksin ta väikest tütart umbes tund aega hoida. Ma nõustusin, sest kodus oleks koos emaga niikuinii igav olnud. Mia tuli koos minuga tuppa ning ma ütlesin ka emale, et hoian teda.
Läksime suurde tuppa mängima, ema ütles, et ma tooks kõik oma vanad barbie'd keldrist ära, et Mia nendega mängida saaks. Läksin keldrisse ja hakkasin seda kasti otsima, kus kõik barbie'd sees on. Enne, kui aga kasti leidsin, leidsin Micku pildi, vaatasin seda, kuid pisarad ei hakanudki voolama. Otsustasin, et võtan pildi üles kaasa ning viin selle oma tuppa ning peidan kuhugi sahtli põhja.
Leidsin ka kasti barbie'dega ning viisin üles tuppa, jooksin kähku veel oma tuppa, et pilt sinna viia ning tulin alla tagasi, Miaga mängima. Nüüd mängis ka ema meiega. See oli nii mõnus õhtu, ainult isa puudus.
Varsti tuldi Miale järgi ning jäime emaga taas kahekesi koju. Otsustasime, et pole kunagi kahekesti Micku haual käind ja üldse, ma pole seal juba paar päeva käinud ning et lähme nüüd kahekesi koos emaga surnuaeda ning käime ka vanaema haualt läbi.

***

Möödas on päev ja käes on õhtu. Kohe tulevad siia Valdo ja Siim, ema rääkis, et neil pidi olema mulle ja Siimule üks suur üllatus.
Ootasin juba Siimu väga. Sest ma pole teda peaaegu kaks päeva näinud ja igatsus on suur.
Kui nad kohale jõudsid, tuli kohe Siim minu tuppa, ma ise ei viitsinud neile alla vastu minnagi.
Kui siim minu tuppa jõudis, kargasin talle kaela nagu ahv ning sain temalt suure-suure kalli ning peale seda ka ühe suure ja väga magusa suudluse.
Olime natuke minu toas ning läksime varsti alla, et kuulda või näha seda suurt üllatust.
Istusime lauda ning ema hakkas rääkima: "Nagu te teate juba, lapsed, siis Siim sina kolid koos oma isaga siia, meie juurde," issand, ta räägib nagu vana inimene, "ja seda juba homme, aga meil on veel üks uudis. Nimelt, teist saavad üheksa kuu pärast õde ja vend. Ma ootan last!" teatas ta nii rõõmsalt.
"MIDA?" kisasin, sest see oli küll üllatus ja mitte just väga meeldiv üllatus.

"Sa ootad last?" küsisin.
"Jah, see on ju tore, või mis?"
"Kas sa saad VALDOGA lapse?" küsisin uuesti, (rõhk sõnal Valdoga).
"Jah, mis on Gabryela? Kas sulle ei meeldi siis see?"
"Ei, kõik on super," ütlesin.
"Sa oled ju alati endale väikest õde või venda tahtnud, ma ei saa aru, mis nüüd lahti on?" küsis ema.
"Jah, olen jah tahtnud, aga ma ei ole kunagi tahtnud, et see juhtuks Valdoga," ütlesin, vaatasin Siimule otsa ning tundsin, et pisarad tulevad silma. Jooksin üles oma tuppa, kuulsin, et ema hüüdis veel järgi, et "Mis nüüd juhtus?" või midagi sellist.

Miks? Miks just nüüd, kui kõik hakkas hästi minema? Miks just minuga? MIKKKKS? MIKSS? MIKS? mõtlesin.

Mu mõtte katkestas Siim, kes uksest sisse astus.
"Mul on kahju, mul on nii kohutavalt kahju," suutis ta vaid öelda.
Ta istus voodile ning mina tema sülle.
"Nüüd peame leppima, et me oleme õde ja vend, K*RAT, ma ju armastan sind!" karjusin, et ka ema ja Valdo seda kuuleks. Aga ega neid ei huvitaks, samamoodi nagu nad ei küsinud meie käest, kas me tahame endale ühist õde või venda, neid ei huvitanud meie arvamus.
"Miks k*rat nad peavad hakkama kohe tittesid tegema? Miks? Miks see juhtus just meiega? SIIIM! Vasta, miks?"
"Ma ei tea Gaby, ma ei tea, ausalt, kui teaks, siis oleks ma sulle öelnud," ütles ta. Ta tundus pealtnäha nii rahulik, kuid ma teadsin, et ta tunneb samamoodi. No muidugi, ma tundsin teda juba nii palju, ma võisin talle peale vaadates öelda, mis meeleolu tal on. MA JU ARMASTAN TEDA! Miks mina ei või kordki olla õnnelik? Õõõõh, paari minutiga olen ma vihkama hakanud oma ema, oma ema uut meest, ennast ning sõna miks. Ainus, keda ma ei taha, ega suudagi vihata, on Siim. MIKS? Ma võiks ju nende kõigi asemel vihata Siimu, või siis vähemalt võtta teda, kui venda. Aga ei, ta on ainus inimene, keda ma ei vihka. Ja ta on ainus inimene, keda ma peaks vihkama. mõtlesin.

***

"Gaby, miks sa mulle ei rääkinud, et te olete Siimuga paar?" küsis ema.
"Kadri, miks sa mulle ei rääkinud, et sa ootad Valdolt last? Ja ära kasuta sõna miks," ütlesin ja üldse mitte naljaga.
"Gabryela, sest ma arvasin, et teeme teile üllatuse. Aga pole ju midagi, te pole ju saanud üksteisega piisavalt palju koos olla, et üksteist veel armastada. Ma arvan, et pole keeruline muuta seda armastust õe-venna vaheliseks armastuseks," ütles ema.
"MIDA? Sa ei saa kunagi minust aru.." ütlesin ning läksin oma tuppa.
Võtsin toast spordikoti, ladusin sinna palju riideid, kammi, otsisin kõik oma raha välja, tõin vannitoast mingi kreemi, hambaharja ning panin ka need spordikotti, võtsin veel mobiili, selle laadia ja mp3'e, panin need taskusse, panin peale jope, mis oli alt kuidagi minu tuppa sattunud, kuulsin, et ema läks just keldrisse, läksin alla ning panin kiirelt ketsid jalga, panin kotti veel ühed tossud ja ühed saapad ning läksin majast välja. Helistasin Keidule.
Kuule, Gabryela siin, kas ma saaks täna ööseks sinu juurde tulla? .. Ma siis räägin, kas muidu saab? .. Okei, ootan.. Mhm, tulen sinna.. Kodust hakkasin tulema just.. no kui viitsid.. okei, tsau!

Jah, aga igaveseks ei saa ma ka Keidu juurde jääda, koju ma tagasi ei lähe, aga kuhu ma siis lähen? Tänavale? Siis ikkagi pigem koju.. Aga aega veel on, natukene.
Juba näengi, et Keit jalutab mulle vastu.
"Issand, sa tahad meile kolida? Ahjaa, sa võtad alati ju mingi maja endaga kaasa, kui minu juurde tuled. Hakkame jälle pilte tegema?" vuristas ta ühe hingetõmbega. "Ei, Keit, kuula mind. Asi on naljast kaugel," ütlesin.
"Noo, mis siis lahti?" küsis ta.
Rääkisin kõik ära, ta oli hämmingus.
"Issand, kui õudne," suutis ta vaid öelda.
"Jah, Keit, Siimuga on nüüd kõik, ma ei saa teda enam kunagi armastada, mitte kunagi Keit, MITTE KUNAGI, meiega on kõik," laususin pisarsilmi.
"Oota, aga on ju veel üks võimalus!" hõikas ta.
"Noh, räägi," laususin üsna tüdinenult, sest teadsin, et seda olukorda pole võimalik lahendada ja see mis Keit praegu ütleb, ei aita mind.
"Ee, sul on ju veel üheksa kuud aega teda armastada," ütles ta rõõmsalt, sest arvas, et tema mõte lahendas kõik probleemid. Ma arvasin kohe, et midagi sellist sealt tuleb.
"Mida, lolliks läksid? Seda rohkem hakkan ma teda armastama ja seda valusam on pärast seda üheksat kuud lahku minna, mõtled ka natuke?" nähvasin.
"Nojah, aga on ju veel üks.." alustas ta.
"Tead, seda veel ühte ei taha ma kuulda," segasin vahele.
"Aga ma siiski räägin, te võite ju koos ära minna kuhugi, nojah, ma vist tuleksin siis kaasa, sest ma ei suudaks ilma sinuta.. aga siiski, põgeneme kolmekesi kuhugi igaveseks," käis ta välja järgmise, eelmisest veel nõmedama plaani.
"Kuule, mis me teil teeme täna? Ja ära oma emale sellest palun räägi, mitte ühtegi sõna," ütlesin, et jutt teemast kõrvale viia, sest Keidult ma selle koha pealt abi ei saa. Ka tema sai aru, et on välja käinud lollid ideed ja rohkem me sellest ei rääkinud.
Jõudsime lõpuks tema juurde, kus ta ema meid kohe kuumade pannkookidega ootas.
Hakkasime sööma ning ta ema päris muidugi palju minu ema kohta.
Kui söödud, läksime üles, Keidu tuppa.

"Keit, mis siis saab, kui mu ema su emale helistab? F*kk, selle peale ma ei mõelnudki," ütlesin.
"Ee, ma tõmban lauatelfoni juhtme välja ja lähen küsin ema käest ta telefoni, ütlen, et mul endal on telefon ja empekas tühjad, et me kuulame sealt musa," lõpuks käis ta välja ka mõne normaalsema plaani. Seda olin ma küll kaua oodanud.
Mõeldud-tehtud, ta tõi alt ema telefoni ja kõik läks hästi.
Olime üleval tema toas, kuulasime musa ning kõik oli rahulik.
Seda niikaua, kuni pidin korraks oma telefoni sisse lülitama, sest pidin näitama Keidule ühte Siimu saadetud sõnumit.
Just sel hetkel, kui Keit sõnumit uuris, helistas isa.
Olin harjunud, et võtan vastu, nii seegi kord, alles hiljem taipasin, mida teinud olin.
"Kus sa oled, laps?" küsis isa kurjalt.

"Isa, kas ema rääkis sulle? Kus sa oled?" küsisin peale pikka mõtlemist.
"Mina olen kodus, Pärnus. Kus SINA oled?"
"Ma olen Keidu juures, tead küll, mu sõbranna. Kas ema rääkis sulle?" küsisin uuesti sama küsimuse.
"Jah, rääkis. Räägi, mis toimub?"
"Isa, ma ei taha telefonis. Kas ma homme näiteks sinna ei saa tulla? Oled sa homme kodus?" küsisin.
"Jah, olen küll, või noh, poole päevani olen tööl. Umbes kella kolmeni. Siis edasi olen kodus,"
"Okei, aga ma tulen homme siis Pärnusse. Helistan sulle hommikul. Tsau!"
"Tsau," ütles isa ning ma lõpetasin kõne.

Rääkisin ka Keidule, et lähen homme isa juurde. Ta oli nõus, kuigi jah, ta ei oleks saanudki keelduda.
Läksime arvutisse, kutsusime Taneli välja. Tanel on meie klassivend. Tanel ja Kasper on ainukesed, kes ei mängi enam mingite rulade ja tatikuulidega.
Kahjuks Tanel ei viitsinud ning me leppisime olukorraga, et tänase õhtu veedame Keidu juures olles. Ka selle vastu polnud mul midagi, aga mul oli praegu tahtmine midagi hullu teha, mida oleks saanud õues teha.
Natukese aja pärast helistas Tanel ja ütles, et me võiks Keiduga tema juurde minna. Ta vanemad läksid kodust ära ja Kasper on ka seal.
Tegelikult see oligi parem mõte, sest kui ma oleks väljas olnud, siis oleks olnud üsna tõenäoline, et ema otsib mind. Aga mitte tõenäoline on, et nad tulevad mind Taneli juurde otsima.
Vahetasime riided ära, mina otsisin oma spordikotist välja t-särgi, selle peale panin kampsuni, teksad jätsin samaks ning võtsin kotist välja veel saapad, sest õues oli külm ning ketsid ei sobi eriti mantli ning kampsuniga.
Kui Keit samuti end valmis sai, läksime alla ning panime saapad ning joped selga. Tõsi küll, minul oli mantel.
Keit ütles veel oma emale, et läheme mere äärde jalutama ning me läksime uksest välja.
Keit helistas kohe Tanelile ning ütles, et me hakkasime tulema. Tanel ja Kasper lubasid meile vastu jalutama hakata. Läksime üsna kiirel sammul, et kiiresti kohale jõuda, sest äkki tõepoolest mu ema otsib mind, kuigi ma arvan et isa helistas juba emale ja ütles, et ma olen Keidu juures. Aga siiski.
Varsti jõudsid ka Tanel ja Kasper meie juurde ning edasi läksime juba neljakesi.
Õigepea jõudsime Taneli juurde, seal oli ka jooke, mida poisid kohe jooma asusid. Varsti liitus nendega ka Keit ning nad jõid kolmekesi. Minul ei olnud isu, ma ei tea miks, aga mul oli tuju alla läinud. Kui enne tahtsin ma midagi hullu teha, siis enam ei taha.
Ma tundsin, et midagi on puudu.
"Kallis, mis sul viga on? Miks sa ei joo? Miks sul nii kurb nägu on?" sellised küsimused sealt tulid. Vastasin lihtsalt ja kiirelt: "Niisama."
Selle vastusega nad vist leppisid, igatahes jõid nad rahumeeli edasi. Märkasin, et ka Kasperi nägu oli mossi vajunud. Ta tuli mu juurde ning istus minu kõrvale.
"Noh, mis mossad?" küsisin, manades näole võltsnaeratuse.
"Ma ei tea, mis sa ise mossad?" küsis ta.
"Ma ka ei tea, ma tahtsin enne midagi väga hullu teha, aga enam ma ei taha. Ma tunnen, et midagi on puudu," ütlesin talle samamoodi, nagu enne mõelnud olin.
"Nojah," ütles ta ning jäi pikaks ajaks mõttesse. Siis läks ta ära. Läks vist kuhugi alla, või ma ei tea täpselt. Aga igatahes ära ta läks.
Lõpuks, peale pikka mõtlemist võtsin laualt ühe viru valge cooleri. Aga kuna Tanel oli väga lõbusas tujus, tõmbas ta mu enda sülle, vaatas mulle otsa ning seejärel suudles mind. Lõpetasin kohe. Ta on ilus, tore ja hea, aga kindlasti ei sobiks ta minu poisiks. Minu poiss on Siim. Lootsin vaid, et ta on piisavalt täis ning unustab selle ära. Samuti ka Keit. Läksin oma kohale tagasi.
Peagi astus uksest sisse ka Kasper, kellelt kohe küsisin, kus ta käis. Ta vastas lühidalt, et ei kuskil ning lausus siis: "Ma tean, kes puudu on,"
"Kust sina tead, keda mina praegu näha tahan?" küsisin naerdes.
"Noo, ma vähemalt loodan, et tean," ütles ta ning uksest astus sisse ka Siim, kellele ma kohe kaela kargasin.
"Teadsid küll, jah," ütlesin jällegi naerdes ning suudlesin Siimu.
Läksime alla kööki, et rääkida sellest, miks ma kodust ära jooksin. Seletasin ära ning ütlesin, et ei viitsi sellest rohkem rääkida. Ta jäi rahule ning suudles mind.
Samal ajal tuli trepist alla Tanel. Ma nii kardsin, et ta äkki ei olegi täis, vaid lihtsalt heas tujus ning räägib nüüd Siimule, et suudles mind. Aga ei, õnneks.
"Kuule, tulge üles, mängime tõde ja tegu," ütles ta ning läks ise wc-sse.
Läksime ülesse, kus ootasid meid Keit ja Kasper. Keit aeles Kasperil süles, oli näha, et Kasperil ei olnud eriti mugav.
Kasper on hoopis teist tüüpi, kui tavalised poisid. Ta ei ole selline, kes iga hinna eest sebiks kõik maailma tüdrukud ära. Ta ei ole selline, ta on hoopis teistsugune. Ta on vaikne ja tagasihoidlik. Talle meeldib üks tüdruk korraga ning ta on meeletult sõbralik ja hooliv.
"Ee, Keit, tule korra siia," ütlesin, sest sain aru, et Kasper ei tahtnud teda kohe üldse.
Keit tuli ning õnneks tuli ka Tanel ja me hakkasime mängima.
Kohe esimesel ringil pidin ronima ahju peale ja hakkama tantsima. Mulle tuli uuesti tahtmine midagi hullu teha.
Kõik naersid mu üle, kaasa arvatud mina.
Siis oli minu kord veeretada.
Pakkusin välja, et see kelle peale jääb, võiks teha midagi armsat. See tähendab, et võiks suudelda kedagi, kes siit kõige rohkem meeldib. Poiss tüdrukut ja vastupidi.
Pudeli ots sattus seekord Taneli peale, mis tähendas, et ta peab kedagi suudlema, kes talle siit kõige rohkem meeldib. See tähendab, et kas mind või Keitu. Millegipärast arvasin ma, et seda esimest varianti soovis ta rohkem. Kuid õnneks vaatas ta Keidu poole.
Siiski tuli ta minu juurde, tõmbas mu püsti ning suudles. Lõpetasin kohe, jällegi.
"Mis on? Pidin ju seda suudlema, kes mulle meeldib, ega ma siis ei hakka ju selle pärast Keitu suudlema, et sul on mingi Siim, ise sa pakkusid selle välja," õigustas ta end.
"Mida? Okei, unustame selle, mängime edasi," ütlesin, et midagi hullemat vältida.
Siim sosistas mulle veel, et see on tore, et ma ennast suudelda ei lasknud. Õnneks suutis ta normaalseks jääda ja ei hakanud kaklema ega midagi sellist. Mul on temaga vedanud!
Mäng läks edasi ning midagi sellist rohkem ei juhtunud. Natukese aja pärast lõpetasime mängu ning olime niisama. Tanel ja Keit jällegi jõid, ma ei kujuta ette, kuidas me pärast koju lähme.
Mina mängisin Kasperi ja Siimuga kaarte.
"Jesss, lõpuks ma ka võitsin!" hõiskasin.
Teised ainult naersid ning mängisid edasi.
Nii läks pool tundi, kuni me lõpuks enam ei viitsinud kaarte mängida vaid rääkisime niisama juttu, kõigest ja kõigist.
Vaatasin Taneli ning Keidu poole.
"Issand," suutsin vaid öelda, ka teised vaatasid seejärel Keidu ja Taneli poole.

"Keit, mida sa teed? Kuidas me sinu arust koju läheme nüüd? Mida, mida sa teed?" küsisin, sest olin tõeliselt ehmatanud.
"Ee, tõmb.." alustas ta.
"Jah, sa tõmbad narkotsi? Ise ka aru saad, tule kohe ära, lähme koju," ütlesin ning üritasin teda takistada, kuid see ei õnnestunud.
"Ei, ma ei tule kuhugi!" karjus ta mulle näkku.
"Olgu siis, aga tea, et ma olen sind kutsunud vähemalt," ütlesin, viipasin Siimule ning Kasperile, et me ära läheks. Seda me ka tegime. Politseid me muidugi ei kutsunud, kuigi oleks võinud. Me oleks võinud ka sinna jääda, kuid me otsustasime parem ära minna. Midagi väga hullu nad ju ka ei teeks.
Jalutasime mööda linna, rääkisime sellest veel natuke ning lõpuks otsustasime, et läheme kõik koos Kasperi juurde ööseks.
"Nojah, aga mu spordikott koos kõikide riiete ja asjadega on ju Keidu juures," ütlesin, samal ajal mõeldes, kuidas sellest olukorrast välja tulla.
Siiski leidsime lahenduse ning läksime kõik koos Keidu juurde, tõsi küll, poisid jäid ukse taha. Keidu ema oli õnneks oma toas, natuke valgust kumas läbi ukse, mis tähendanuks minu ema puhul, et ta näiteks loeb või lahendab ristsõnu.
Jalanõusid ma ära ei võtnud, vaid läksin kohe koos nendega üles. Tõin ülevalt oma asjad ning tulin alla tagasi.
"Keit, oled see sina?" küsis ta ema, mille peale ma natuke ehmatasin. Aga kuna õnneks on minu ja Keidu hääled väga sarnased, siis vastasin talle "Jaa," ning läksin uksest välja. Jooksime kohe ümber nurga, teise maja taha juhuks, kui Keidu ema peaks akna peal olema või midagi.
Läksime Kasperi juurde ning kõik oli väga mõnus. Vahepeal saime paar kõnet Keidult ja Tanelilt, kuid ei mitte midagi erilist. Lihtsalt kõned, kus keegi midagi ei rääkinud. Ainult Keidu naeru oli kuulda.
Lõpuks, kui kell sai kolm öösel, läksime magama.

Hommikul ärkasin telefonihelina peale. Võtsin kõne vastu, see oli mingi võõras number, seega ei saa ma teile öelda, kes see täpselt oli.

Jah..Mida? küsisin vaid ning mul kukkus telefon käest. Mul ei tulnud ühtegi pisarat, sest olukord oli lihtsalt õudne.
"Mis juhtus?" küsisid Siim ja Kasper, kes mu telefonihelina peale samuti ärganud olid.
"KEIT!" karjusin.

"Keit, ta.. ta on koomas," sosistasin.
"Mida?" küsisid Siim ja Kasper nagu ühest suust.
Tegime end kiirelt korda ning läksime kiiresti bussi peale, bussijaamast läksime haiglasse, küsisime kus palatis ta on, selle teada saades läksime kohe tema palatisse.
Olime umbes kaks tundi seal, lõpuks läksime Kasperi juurde, noh jah, alguses läksime me Kasperiga kahekesi sinna, sest Siim tahtis kodust läbi käia. Oleksin hea meelega kaasa läinud, aga ta isa oli kahjuks kodus.
Olime Kasperi juures, ta tegi meile teed ning jättis ka Siimule natuke.
"Kasper, kuule. Kas sul on olnud kunagi oma tüdruk?" küsisin, isegi teadmata miks.
"Miks sa seda teada tahad?" küsis ta vastu.
"Ära vasta küsimusele küsimusega," naersin ma "ma lihtsalt niisama tahaks teada."
"Aahahh, ei ole muidu," vaatas ta mind kahtlaselt, sest ei saanud aru, miks ma seda küsisin. Ka mina tegelikult ei saanud, aga miski nagu tõmbas mind tema poole.
"Tead, tule elutuppa, lähme istume diivanile, ma pean sulle midagi rääkima," ütles ta.
Ma võtsin teetassi kaasa ning liikusin elutoa poole. Mida ta mulle rääkida tahab? oli terve aeg mõtetes.
"Vaata, Gabryela. Ma tahan sulle rääkida ühest asjast. Ja ma räägin sulle seda just praegu, sest praegu on sobiv hetk. Su küsimus oli täpselt õigel ajal esitatud. Gaby, sa meeldid mulle ja juba pikemat aega," ütles ta šokeeriva uudise.
"Mi.. mida sa just ütlesid?"
"Vabandust, ma poleks pidan.." vabandas ta.
Podisesin midagi omaette, vaatasin ta silmadesse. Need olid vapustavalt ilusad. Need olid lausa.. lausa lummavalt ilusad. Mul pole sõnu, ma pole varem nii ilusaid ja selgeid silmi näinud.
Vaatasin jätkuvalt Kasperile otsa, sest olin oma pilgu ta silmadesse unustanud.
Ta vaatas ka minu poole, tuli mulle lähedamale.. ning suudles mind.
Samal ajal käisid minu peast läbi tuhanded mõtted. Miks ma seda teen? Sest ma tunnen ta vastu siiski midagi.. Kellega ma seda teen? Oma parima sõbraga.. Ma teen seda siis, kui just pool tundi tagasi olen suudelnud oma poissi, temaga mõneks ajaks hüvasti jätnud.. iga hetk võib ta sisse astuda ja meid näha, aga ma ei hooli praegu sellest..
Lõpetan järsult suudluse.
"Kasper, unusta palun see ära. Mitte keegi ei tohi sellest teada saada, peale meie kahe. Pal.." ütlen, kuid keegi katkestab mind.
Keegi, kes seisab ukselävel ning vaatab vist juba pikemat aega meid. Vaatan sinna poole, seal seisab..

Minu kunagine parim sõbranna, kes läks siit ära, ilma midagi ütlemata.
"Kahjuks tean nüüd ka mina,"
"Maris? Mida sina siin teed? Kus sa olid kõik need kolm aastat?" küsisin kohe.
"Mis vahet sel on, kus ma olin. Ma parem muretseks selle pärast, et su poiss teada ei saaks, et sa siin mu poolvennaga suudled," ütles ta.
Aina paremaks läheb.
"Mi-mida? Mida sa ütlesid? Sa ütlesid pool.. poolvennaga?"
"Jah, sa kuulsid õigesti, ta on mu poolõde," ütles ka Kasper sõna sekka.
Rääkisime veel paljust, millest ma ei teadnud. Aga miks? Miks Maris mulle valetas ja miks ta ei rääkinud mulle kordagi oma perest?

"Kuule, räägi mulle nüüd kõik ära, kus sa olid, miks sa ära läksid, noh, räägi kõik ära," ütlesin.
"Olgu, aga siis, kui sina räägid mulle oma poisist ja sellest, mis sinu ja Kasperi vahel on. Ja kui keegi peaks teada saama sellest, kus ma olin, isegi Kasper, siis su poiss saab kohe teada, mis siin täna juhtus," ütles ta.
Ta rääkis, kus ta oli olnud. Ma rääkisin talle ka Keidust.. kuid veel ma Siimust ei rääkinud. Ka Mickust mitte. Mõtlesin, et äkki ta unustab selle ja ei küsigi mu käest midagi Siimu kohta.
Järsku helises telefon..
* Jah.. oleme küll.. oota, äkki ma tulen õue? Jep, okei.. tsau. *

"Kasper kuule ja Maris ka, ma nüüd lähen, homme võib-olla näeme, tsau," ütlesin.
Kui Kasperist möödusin, ütlesin talle veel, et ta selle ära unustaks.

Saime maja ees Siimuga kokku. Jalutasime niisama ning siis läksime poodi. Kui poes käidud, läksime parki, istusime seal pingi peale ja rääkisime juttu. Mul hakkas aga järsku nii külm, et tegin ettepaneku Siimul enda koju minna ja sealt mulle kindad tuua. Jalutasime Siimu maja ette, või noh, mina jäin nurga taha.

Varsti tuli Siim tagasi, väga vihasena.

"Ma poleks pidanud sind ja Kasperit kahekesi jätma, ma ei uskunud, et sa nii teed!" karjus ta mulle näkku.

"Mid.." mõtlesin, kas teesklen, et midagi pole olnud või räägin tõtt?
"Palun vabandust, ma ei teadnud ise ka, mida teen," vabandasin, sest pidasin õigeks tõtt rääkida.
"No ja mis siis nüüd edasi saab? Arvad, et su vabandus keerab aega tagasi? Arvad et ma kargan sulle kaela ja ütlen, et kõik on korras, ma armastan sind?" ütles ta väga vihaselt.
"Ei.." ütlesin peaaegu sosinal.
Olime mõlemad vait.
"Oota, aga kust sa üldse tead?" küsisin äkki.
"Mis vahet sel on?" nähvas ta.
Mõtlesin natuke ning hetke pärast oli kõik selge.
"KURAT!" karjusin ning jalutasin lihtsalt minema. Ootasin, et äkki ta jookseb järgi ja ütleb, et ta on valmis kõik unustama, või.. isegi sellest piisaks, kui ta ütleks, et ta küll ei unusta seda, aga ta võib andeks anda.. Oh jah, kui ta vaid seda teeks. Aga ta ei andesta nii kiirelt. Ma pean ta usalduse tagasi võitma.

Vaatasin taha, ta läheb samamoodi nagu mina, ainult, et teises suunas. Kuigi me võiks minna ühes suunas.. Oeh, loodame, et kõik saab jälle korda.
Läksin koju, üle pika aja, ja avastasin, et kedagi peale minu pole kodus. Otsustasin, et helistan Kasperile ja ütlen talle, et tulen kunagi hiljem oma asjadele järgi. Leppisime veel kokku, et lähme õhtul koos Keitu vaatama.
Täpselt siis, kui kõne lõpetasin, tuli uksest sisse inimene, keda ma praegu kõige vähem näha tahtsin, Siim! Hakkasin teda küll ära ajama, aga ta siiski jäi, ütles, et tahab midagi mulle rääkida. "Gabryela, see ei puuduta küll meid, aga see on väga tõsine asi!"
"Asi on Keidus,"

"Appi, kas juhtus midagi?"
"Noh jah, ta tuli küll koomast välja, aga.. tal tuvastati aids. See tähendab, et ka Tanelil on aids," teatas Siim mulle hirmsa uudise.
"Issand, tal on ju veel astma ka.. Jube, ta ei ole seda ära teeninud. Ma pean midagi tegema," olin endas kindel.
"Gabryela, las kõik jääb lihtsalt nii nagu on. Aita teda sellega, et ole tal olemas, kui ta seda soovib, ma arvan, et see on parim viis aitamiseks. Aga.. ma tahtsin hoopis meist rääkida," ütles Siim.
"Siim, ma tean, et me peaks sellest rääkima, aga ma ei tea, kas ma suudan ja ma ei tea, kas sina suudad mulle andestada. See, mida ma tegin oli väga vale, aga ma ei jõua oma tunnetes selgusele. Kas sa võiksid palun natuke oodata?"
"Olgu, aga tea, et ma olen valmis iga kell andestama," ütles ta ning lahkus. See, mida ta ütles, üllatas mind, sest tavaliselt ta nii kiirelt andeks ei anna. Ma pean oma tunnetes selgusele jõudma, aga ma arvan, et otsustan Siimu kasuks, sest tema suutis mulle sellise asja andeks anda ja kui ma oleks Kasperi poolt, siis rikuks see minu ja Kasperi sõpruse. Aga see tunnetes selgusele jõudmine pole sugugi kerge, eriti, kui sinu elus on katastroof.

Lõpuks mõtlesin, et helistan Kasperile ja ütlen, et me võiks minna juba praegu Keitu vaatama. Kassu oli nõus, jätsin ka emale kirja, et olen Keitu vaatamas, aga õhtul tulen koju. Saime Kasperiga kokku, rääkisin ka talle sellest, et Keidul on aids. Ka tema oli löödud, sest Kasper oli ju meie mõlema väga hea sõber. Jõudsime Keidu juurde, olime umbes kolm tundi seal. Siis sai külastusaeg läbi ning me pidime lahkuma. Läksin ja tõin Kasperi juurest enda asjad ja jalutasin kodu poole, kui tuli meelde, et pidin ju isale juba ammu-ammu helistama.
Isal polnud sellest midagi, et ta ära unustasin, aga leppisime kokku, et isa helistab emale ja küsib, kas ma homme võin tema juurde minna. Läksin koju, ema polnud ikka veel, mõtlesin, et ei hakka talle helistama ka.
Sõin natuke, siis läksin oma tuppa, panin muusika käima ja heidsin voodile pikale ning mõtlesin elu üle järele. Aga ma olin nii väsinud, et jäin magama ja ei ärganud enne hommikut.

***

Hommikul ärgates oli mul tekk täiesti pealt ära tulnud. Tõusin voodist üles, läksin alla, kus toimetas ka ema, kes tuli mind kallistama.
"Luba, et sa ei lähe enam kunagi niimoodi kodust ära," ütles ema.
Kallistasin teda vastu ning lubasin, et ei lähe. Rääkisime ka sellest, et isa oli emale helistanud ja ema lubas mul tema juurde minna.
Pakkisin asjad, tegin end korda, sõin ning siis läksingi bussi peale.
Teel tuli mulle vastu Siim, kes küsis, kuhu ma lähen.
"Isa juurde, seal saan ma rahulikult kõigest eemal olla," ütlesin ning lubasin, et kui tagasi tulen, ütlen talle vastuse.
Läksin bussi peale, kus oli palju rahvast. Peale pikka ja väsitavat bussisõitu jõudsin lõpuks isa juurde, Pärnusse. Isa juba ootas mind bussijaamas, ta võttis mu auto peale ning me läksime tema juurde, kus ootas mind koer Dandy, keda ma polnud kaua aega näinud ja ka vend Kaur, keda polnud samuti kaua aega näinud. Siis otsustasime, et kuna isal on vaba päev lähme kõik koos, muidugi mitte Dandy, ujuma. Seda me tegimegi.
Vahetasin riided ning läksin ujulasse sisse. Seal nägin ka ühte tuttavat inimest, kellega mul head mälestused puuduvad.

See oli nimelt Laura, minu vana tuttav, kes rikkus mu elu ära, ta võttis minult Micku. Aga liiga valus oleks seda meenutada, sellepärast ma praegu sellest ei räägigi.
Vaatasin, et ta hakkab minu poole tulema. Mida ma teen? Kuhu ma lähen? Ma ei saa ju kuhugi joosta. Ma arvan, et ta nägi mind, aga ma loodan, et ei näinud. EI, ei, ma ei taha temaga kohtuda. MIDA ma teen?
Kuid õnneks pööras ta enne minuni jõudmist ära ja rohkem ma teda ei näinudki..
Kui me olime juba kolm tundi ujunud, otsustasime ära minna, sest kõhud olid tühjad ja tüdimus hakkas ka vaikselt tulema.
Kui riided vahetatud ja pesemas käidud, saime üleval isa ja Kauriga kokku.
Läksime kohe sinna söögikohta, mis meie selja taga oli ja kujutage ette, Liisa oli ka seal.
"Isa, lähme palun ära, siin pole friikartuleid ja muud ma ei taha," vabandasin.
"Jah, olgu, kui sa nii tahad," oli ta õnneks kohe nõus.
Läksime uut söögikohta otsima, kuid siis otsustasime, et ostame parem ise poest süüa ja vaaritame kodus midagi.

***

Kui oli söödud, helistas isale keegi. Kui ta oli ära rääkinud, teatas ta meile, et läheb sõprade juurde jalgpalli vaatama ja ei tule enne hommikut.
Otsustasime Kauriga, et kutsume mõned sõbrad külla, õigemini Kaur kutsub, sest mul neid siin ju pole. Ja ongi hea, ma loodangi, et saan endale siit, Pärnust sõpru juurde, sest vahest on hea, kui tulen isa juurde ja igav hakkab, siis on, kellega aega veeta.
Niipea, kui isa oli läinud, helistas Kaur oma sõpradele.

Peagi astusid uksest sisse...

... Kauri sõbrad.
Kaur tegi meid omavahel tuttavaks ja me läksime kõik suurde tuppa. Istusime põrandale ja otsustasime, et hakkame pudelit mängida.
Tõin köögist pudeli ja hakkasime mängima.
Veeretasin ja pudeli peenem ots näitas Lisanne poole.
Küsisin, kas ta tahaks minuga veel kohtuda ja mind rohkem tundma õppida. Vastus oli jaatav.
Siis veeretas tema pudelit. Pudel näitas Kauri peale.
"Kaur, kas sa oled kunagi tundnud midagi suuremat, kui sõprust?" küsis Lisanne.
Kaur punastas, põrnitses parketti ning läks iga sekundiga näost järjest punasemaks. Lõpuks vastas ta.
"Jah,"
Ja nii see mäng läks.

Varsti tüdinesime sellest mängust ja mõtlesime, et kuna üks poiss- Egert, oli 18-aastane, siis võiks ta meile poest midagi tuua- see tähendab alkoholi. Noh mitte kanget, aga lihtsalt siidrit või midagi.
"Kuulge, Kaur ja Risto, meie küll siidrit ei taha, eks? Lisannele ja Gabryelale ma võin ju tuua, aga mida ma meile toon?" küsis Egert.
Nad otsustasid, et tahavad õlut ja seda Egert ka tooma läks. Sel ajal, kui Egert poes oli, tegime meie mõned võileivad ja otsisime kapist välja küpsiseid ja muid snäkke.
Varsti jõudis tagasi ka Egert, kes otseloomulikult ei olnud ostmata jätnud kangemaid jooke.

***

Õhtu oli juba täies hoos, kell oli umbes 22.00 ja kõik kolm poissi olid juba päris täis. Meie Lisannega olime peaaegu kained. Me lihtsalt tantsisime ja laulsime, kuni ma ära väsisin ja oma tuppa läksin. Otsustasin, et lülitan arvuti sisse ja käin msnis ära.

Siim. says: tsau
Gaby . Eiteaeiteaeitea . says: tsauki .
Siim. says: kodus või pärnus veel?
Gaby . Eiteaeiteaeitea . says: pärnus.
Siim. says: okei, millal koju siis?:)
Gaby . Eiteaeiteaeitea . says: maeiteaaa , Siim , ma ei tea mitte midagi . Kuule , ma lähen üldse minema . tsau .

Läksin msnist ära, sest mul polnud tuju Siimuga rääkida. Läksin voodi juurde ning hüppasin sinna pikali. Peagi tuli sisse Lisanne.
"Noh, mis sa siin teed? Miks sa all pole?"
"Ah tead, ma ei teagi. Ma rääkisin oma poisiga.. ma tegelt ei teagi, kas ta on mu poiss või mitte. Ma lubasin talle, et kui Pärnust tagasi koju lähen, siis ütlen talle, kas meist saab veel asja või mitte, aga ma ei tea, ma ei oska otsustada," rääkisin. "Oeh, see on kindlasti väga raske, ma ei tea, ma ise pole seda tunnet tundnud, aga kui sul mingi mure veel on, siis tule kohe minu juurde, eks!" ütles ta.
"Jah, aitäh," ütlesin ning me läksime alla.
Poisid tantsisid ikka veel ja kui meid nägid, küsisid kohe, kus me olime.
Ka meie läksime tantsima, kuni üks blond poiss mu kõrvale tõmbas, minult ümbert kinni võttis ja teise tuppa viis.
"Misasja sa teed?" küsisin.
"Ma pean sinuga rääkima," ütles ta.

"Nonii!?"
"Vaata, Gabryela- see vist oli su nimi, eks?" noogutasin, "Kas ma ei tule sulle kuidagi tuttav ette?" küsis ta.
"Mida? Ei, miks peaks?" olin segaduses. Teda nähes ei meenunud mulle küll midagi.. Ma ju ei tunne teda?
"Ei midagi, lihtsalt küsisin. Sina tuled mulle küll tuttav ette, aga vahet ei ole. Ma lähen siis, kunagi me veel kohtume, jäta see meelde," ütles ta ja lahkus. Rohkem ma teda seal enam ei näinud ka. Ta oli vist lihtsalt liiga palju joonud. Miks ta minult ümbert kinni võttis?
Läksin teiste juurde tagasi ja palusin, et nad räägiksid selle poisi kohta midagi, aga nad tahtsid tantsida ja vastasid, et ta nimi on Risto. Kaur ütles, et ta on mingi imelik, aga ma arvan, et see oli naljaga.

Kõigil oli lõbus, ainult mina olin oma muredega nii ametis, et ma ei märganudki, kuidas järsku keegi enam ei tantsinud, vaid kõik vaatasid, mis mul viga on ja üritasid minuga kontakti luua. Aga mida tegin mina? Ei märganudki neid..

"GABRYELA!" hüüdis Lisanne juba üsna kõval toonil.
"Vabandust," pobisesin.
"Mis sul viga on? Sa oled terve õhtu mossis olnud, räägi, mis on," ütles brünett poiss, järelikult oli ta Egert, muud varianti polnud.
"Ah vahet pole," ütlesin, võtsin esikust jope, panin ketsid jalga ja läksin välja, jalutama. Nähes, et keegi mulle ei järgne, aeglustasin veidike oma samme.
Läksin istusin bussijaama, see oli puust, mitte klaasist, seetõttu ei näinud keegi mind ja mina ei näinud ka kedagi. Otsustasin, et võtan telefoni välja ja hakkan muusikat kuulama.
"Preili, palun pane vaiksemaks!" ütles üks naine, keda häiris mu muusika. Otsustasin siis kõrvaklapid välja võtta ja vabandasin.
Panin mängima laulu: CutMasta-Kuukivid & pärlid.
See laul on mulle juba pikka aega meeldinud.
Vajusin jälle mõttesse.
Mida ma teen? Kuidas ma Siimuga räägin? Mida ma talle üldse ütlen? Jah või ei? Kas ma tahan või ei taha? GABRYELA, võta ennast kokku, mõtle, mida sa tahad. Mulle ei hakanud ju meeldima ometi see blond poiss- Risto? EI, ei.. ja muidugi ka mitte teine poiss Egert? Ma ei tea.. ma lihtsalt ei tea.. Mida ma teen? Kõik on nii raske. Miks? Palun, aidake mind keegi. APPII!
"Ma ei too sulle kuud ka mitte tähti taevast, kuid ma teen kõik et ma näeks sind naermas, mida sa tunned? Me vajume koos unne, hoiad mind oma käte vahel, esmakordselt olen julge.
Seda, mis me vahel kestab, ei saa maha pesta, iga su pilk juurde vestab, see kõik on üks suur test, ah? Oled ainus kes hool.. " Olin oma mõtetes nii sügaval kinni, et ei märganudki, et laulan kõva häälega kaasa. Aga vahet pole, õnneks ma pean viisi.
Järsku tuli nurga tagant välja Egert..
"Egert, mida sina siin teed? Ma ehmatasin, issand ja kuidas ma laulsin.. appi," oli mul üli mark.
"Sorri, ma ei tahtnud sind ehmatada, aga sa laulad muidu väga hästi," ütles ta ja tegi silma.
"Aitäh, aga miks sa tulid?" küsisin veidike punastades.
"Sest ma tundsin, et ma ei saa seda nii jätta. Palun räägi mulle, mis toimub? Mis sinuga lahti on?"
"See on nii raske, ma ei saa rääkida, sorri.." ütlesin ja hakkasin juba püsti tõusma, kui Egert mind käest tõmbas ja ma toolile tagasi kukkusin.
"Ei, palun, Gabryela, räägi. Ma aitan sind. Ma olen ju poiss ja see asi on ju seotud poisiga eks? Ma olen nüüdsest su sõber ja aitan sind alati," ütles ta nii armsalt.
"Aitäh," ütlesin ja tundsin, kuidas pisarad tungisid silma. Ma hakkasin rääkima.
"Kõigepealt mu sõbranna, ta oli paar päeva koomas, ta tuli sellest välja, aga nüüd on tal peale astma veel HIV.
Mu poiss, Siim, me läksime peaaegu lahku, noh ma ei teagi, kas me oleme lahus või mitte. See on minu otsustada, aga ma ei oska.. " rääkisin talle kõik ära, ta kuulas mind vaikselt, sõnakestki vahele ütlemata.
Lõppes see nii, et mina nutsin, Egert pühkis mu pisaraid ja oli ise ka kohe-kohe nutma hakkamas.
"Kas tahad koju minna?" küsis ta.
"Peaks tegelt, külm on ja enam ei tohi ka väljas olla.." ütlesin ning hakkasime kodu poole jalutama.
"Egert.." ütlesin järsku seisma jäädes.
"Jah!?" vaatas ta mulle küsivalt otsa.
"Sa.." alustasin.

"..Sa oled mulle nii hea sõber, ma võin sind ju usaldada, eks?"
"Jah, muidugi, miks sa seda küsid?" küsis Egert.
"Ei lihtsalt, kuule, kas ma võin sind kallistada? Nagu sõpruse märgiks võinii?" küsisin.
"Jah, ikka" ütles ta ning kallistas mind.
Läksime edasi, või õigemini tagasi, kuidas võtta. Igatahes jõudsime me lõpuks isa juurde.
Kui uksest sisse astusime, nägime, et Kaur ja Lisanne magasid.
Kuna kell hakkas juba 01.00 saama, otsustasime meiegi magama minna. Ma mõtlesin, et ei lähe oma tuppa, vaid magan siin, all, koos nendega.
Kõik vist ammu juba magasid, kuid mul ei tulnud und. Võtsin taskust oma telefoni ning hakkasin seal sobrama. Siis märkasin, et ka Egert on üleval.
"Ups, ega ma sind oma valguse või klõbinaga üles ei äratanud?" küsisin.
"Ei, ei, ma polegi veel magama jäänud," ütles ta naerdes.
Tegin ettepaneku, et võiksime minu tuppa minna, igaks juhuks, äkki äratame oma jutuga Kauri ja Lisanne üles.
Läksime siis, mina ees, Egert järgi.

***

"Nomh, millest räägime siis?" küsis ta.
"Ma ei tea, niisama, räägi endast, ma räägin endast," vastasin.
Ja nii see öö läks, lõpuks jäime me mõlemad magama.
Hommikul ärgates avastasin, et Egerti käsi on ümber minu ja ma ei saa voodist enne välja, kui Egert on üleval.
Kas ma tõstan ta käe ära ja ta ärkab üles, või ootan, kuni ta ise üles ärkab? mõtlesin.
Siis jõudsin otsusele, et üritan uuesti magama jääda. Kuid ma ei jäänud, vaid langesin mõtetesse.
Miks ma lasen tal nii teha? Ma ju käin veel Siimuga? Käin ju!? Issand, ma ei tea ise ka. Mida halba Siim on teinud? Miks tema peab minu pärast kannatama? Ja miks Egert peab minu pärast kannatama? Ja miks Kasper..!? Miks ma ei võiks saada kõiki korraga? MIKS???? Ma ei suuuda enam. See pinge on liiga suur..
Siis ärkas Egert üles.
"Mis viga, Gabryela, mis juhtus?" küsis ta, kui nägi mu pisaraid, mida ma isegi märganud polnud.
"Ei midagi, täiesti lõpp, kui raske on otsustada, keda sa tahad," ütlesin talle silma vaadates. Ta sai vist aru, et tema on samuti üks variantidest.
Ka tema vaatas mulle sügavalt silma, tuli lähemale ja suudles mind. See olekski vist lõputult kestma jäänud, kui uksest poleks sisse astunud Kaur.
"Kuule, mi.. ups, ma hiljem," ütles ta ning lahkus.
Hakkasime naerma, kuni ma jälle mõttesse vajusin.
Miks ma nii tegin? Kas mulle meeldibki tõsiselt Egert? Kas Egert ongi see, keda ma tegelikult tahan?
Egert ohkas ning lahkus toast.
Läksin vannituppa, tegin end korda ning läksin alla, et midagi süüa. Kaur oli minu õnnetuseks jälle magama jäänud ja ma pidin Egertiga kahekesi olema- JÄLLE.

"Kuule, sorri selle pärast, mis enne juhtus, eks!?" vabandas Egert.
"Jamh," pobisesin.
Mida ma teen? Kas ma räägin talle oma tunnetest? Ei, Siimuga ma pean lahku minema. Me oleme ju poolvend ja poolõde.
"Egert, ma pean sulle midagi rääkima," ütlesin.
"Noo?" andis ta märku, et kuulab mind.
Rääkisin talle kõik, absoluutselt kõik südamelt ära.
"Tead, Gaby, ma pean mõtlema. Ma ei tea, ma ei ole üldse enda tunnetes kindel," ütles ta.
Ma olin hämmingus. Ta ju näitas mulle peaaegu, et on valmis minuga käima hakkama, või mulle ainult tundus? Ma kujutasin jälle ette?
"Olgu, ma tulen homme sinu juurest läbi, oled veel homme siin, eks?" küsis Egert, mille peale ma noogutasin.
Jätsime Egertiga veel hüvasti ja siis ta läkski.
Kuna elutoas oli aken lahti ja tuuletõmbus, siis uks läks suure pauguga kinni, mille peale Lisanne ja Kaur mõlemad üles ärkasid.
"Noh, miks sa nii üksi oled? Kuhu Egert läks?" küsis Kaur diivanilt tõustes.
"Ta läks koju," ütlesin.
"Miks sa nii mossis oled? Juhtus midagi?"
"Ei, Kaur, me peame rääkima," ütlesin.
"Kuulge, ma hakkangi minema," ütles Lisanne.
Ta võttis oma asjad ning me saatsime ta ära.
"Nooh, mida sa rääkida tahtsid?" vaatas Kaur mulle küsivalt otsa.
"Sul on poolvend ja sa saad omale varsti ka veel ühe poolõe või poolvenna," rääkisin.
"MIDA?" oli ta üllatunud ja mitte eriti meeldivalt, "Kes?" küsis ta kohe.
"Siim, see mu endine poiss, tead küll, ta isa ja meie ema elavad koos ja ema on sellest Valdost rase," ütlesin.
"Nõme lugu. Oota, siis teie peate Siimuga ju ema pärast lahku minema? Appi, nii vastik, sa ju armastasid teda?"
"Jah, aga pole hullu, saame ehk üle," ütlesin.
Rääkisime veel Kauriga juttu, kuni isa koju tuli.
Mina läksin üles, isa ja Kaur jäid veel alla juttu rääkima.
Varsti tulid ka Kaur ja isa üles, minu tuppa. Kaur oli isale rääkinud, mida mina tallegi rääkisin.
"Gaby, äkki tuled meile elama, saad sellest Siimust üle ja," tegi Kaur ettepaneku.
"Ma tegelikult olen seda mõelnud küll ja, aga ma ei tea, kuidas ema sellesse suhtuks," ütlesin.
"Ema on suva, ausalt, ma ei arvanud, et ta oma tütrele midagi sellist teeks," ütles isa.
Leppisime kokku, et isa räägib emaga ja siis ütleb mulle.
"Telefonijutt see pole, lähme kõik kolmekesi homme Tallinnasse ja räägime ära," ütles isa.
"Oke... eiei, homme ei saa, lähme äkki ülehomme?" küsisin, sest mulle tuli meelde, et homme pidin ju Egertiga rääkima.
Isa ja Kaur olid nõus ülehomme minema.
Isa läks alla, me jäime Kauriga üles. Rääkisime juttu, mängisime kaarte, kuulasime muusikat, olime arvutis. Kui kell sai 18.00 helistas Kaurile keegi.

"Jah.. kuhu? Ee, on.. põhimõtteliselt küll jah.. okei, kus? Selge, jah... tsau!"

"Kuule, Lisanne kutsus välja, lähme eks?" oli ta elevil.
"Noo, eks muidugi peab minema, kui Lisanne kutsus," ütlesin naerdes. Ka Kaur hakkas naerma.
Tegin ennast korda ning me võisimegi minna.
"Isa, me lähme!" hüüdis Kaur.
"Jaa, tulge siis kunagi tagasi ka," ütles isa vastu.
Pobisesin jälle oma "Jaa" ning me läksime.

"Sulle meeldib Lisanne, eks?" küsisin, kui olime juba tänaval.
"Kuule, ma ei tea, vist, natuke," ütles ta häbelikult,
"Ah, seda on näha ju," ütlesin.
"Sulle meeldib ju Egert ka," ütles Kaur vastu.
"AH? MIDA?" küsisin.
"Ei meeldi siis?" küsis ta naerdes.
"Lõpeta ära Kaur," ütlesin ning lükkasin ta teelt kõrvale.
"Äh, mis teed? Oled ikka vägivaldne. Näe, vaata, hundist räägid.." seletas Kaur.

Ja tõepoolest, hundist räägid.. Egert kõndis koos Lisannega meile vastu..

Egert oli küll viimane, keda ma praegu näha tahtsin. Aga ma ei saanud ju ära ka minna, pidin selle ära kannatama.

Olen ikka loll.Miks ma pidin talle kohe oma tunnetest rääkima? Ma arvasin tõesti nii kindlalt, et ta tunneb mu vastu midagi!? Ta ju näitas mulle, et tahab mind? Või siis mitte? Ma kujutasin jälle ette- nagu tavaliselt? Mul on nii häbi.

Tervitasime üksteist ning hakkasime pargi poole minema. Kui parki jõudsime, istusme kohe pingi peale. Kõigepealt Lisanne, siis mina, järgmisena Kaur ja viimaks Egert.

Istusime ja rääkisime juttu, kuigi mina olin enamus ajast vait, aga siiski, ma kuulasin siis teisi või mõtlesin omi mõtteid.
Järsku- If I were a boy, I think I could understand, How it fe.. - helises mu telefon.
Läksin teistest eemale, sest nägin, et Keit helistas.

Samal ajal pargipingil:

"Kuule, mis värk teil Gaby'ga on?" küsis Kaur Egerti poole vaadates.
"Midagi pole, mis peaks olema?" küsis Egert vastu.
"Ta meeldib sulle?" küsis Lisanne.
Egert raputas pead: "Ma ei tea, tahate, ma räägin teile, te olete ju mu sõbrad ikkagi," ütles Egert ning hakkas rääkima:
"Ta ütles mulle, et ta tunneb mu vastu midagi. Noh, me hommikul suudlesime. Ja siis ma ütlesin talle, et ma pean veel mõtlema, et ma ei tea ise ka, mida ma täpselt tahan. Tegelikult ta on tore tüdruk ju, aga ma ei tunne teda peaaegu üldse, ma ei tea, mida ma teen!?"
Kaur ja Lisanne arvasid mõlemad, et see on väga raske, kuid Egert peaks siiski minuga rääkima.
"Okei, räägime midagi muud, ta tuleb juba siiapoole," ütles Lisanne kiirelt ja Egert lubas, et räägib minuga.

***

"Nomh, kes helistas?" küsis Egert, jah, Egert. See oli ootamatu, sest täna õhtul polnud ta veel minuga rääkinud.
"Keit," vastasin. Kuna Kaur tundis huvi, kuidas Keidul läheb, olin sunnitud kõik ära rääkima.

Varsti hakkas meil külm ning Lisanne tegi ettepaneku, et võiksime kuhugi kohvikusse minna.


Läksimegi siis kõige lähemasse kohvikusse. Minu õnnetuseks olid seal kahesed lauad ning Kaur ja Lisanne tahtsid ka koos istuda, seega pidin mina Egertiga ühte lauda minema. Istusime maha ning ootasime, et keegi meie juurde tuleks- noh see tähendab keegi, kes meid teenindaks.
Jälgisin kõiki inimesi, kes seal sisse-välja käisid. Kuulsin, et Egert küsis minu käest midagi, kuid ma ei kuulnud täpselt, mida. Seega ma ei vastanud talle, vaid ootasin, et ta uuesti küsiks. Minu pilk oli endiselt ukse poole suunatud ning lõpuks nägin, et sealt astus sisse Laura. Kohe, kui ta oli istunud, jooksin kohvikust välja, koju.

Egerti vaatenurk:

Mh? Mis tal viga on? Kas ta ei tahagi enam kunagi minuga rääkida? Kas see on tõesti nii? Ta ju lausa põgeneb mu eest, mida ma valesti tegin? Kas ma poleks tohtinud temaga vestlust alustada? Ma ei saa temast üldse aru. On ikka imelik tüdruk.. mõtlesin ning vangutasin pead.

"Noh, mis teil juhtus, suutsite tülli minna jälle?" küsis Kaur minu laua juurde tulles.

"Ei, ta jooksis lihtsalt ära, ma ei tea mis tal hakkas," vastasin.

"Hm," ütles Kaur ning läks korraks Lisanne juurde. Nad arutasid midagi ning tulid siis koos minu laua juurde tagasi.

"Tule kaasa, lähme minu juurde, kõik koos. Me peame Gabyga rääkima," ütles Kaur otsustavalt.

"Ahnii, okei," ütlesin ning läksin nende järel kohvikust välja.

Gabryela vaatenurk:

Ma jooksin, lõputult. Kuni siiski pidin lõpetama, sest olin oma maja ees. Lootsin, et nad ei tule siia, nad ei tohtinud tulla.
Läksin uksest sisse ning nägin, et isa oli köögis ja tegi kohvi.

"Nonii, kust sina siis tuled? Kuhu sa Kauri jätsid?" küsis isa.

"M, mul hakkas külm ja ma tulin koju, Kaur jäi veel sõpradega välja," ütlesin jopet seljast võttes.

"Olgu, miks sa hingeldad? Jooksid või?" esitas ta uue küsimuse.

"Jah, ma ju ütlesin, mul oli külm ja sellepärast ma jooksingi, et sooja saada. Pealegi nägin ma tee peal ühte kurja rotveilerit, kes oli ketist lahti saanud," ütlesin ja naersin isegi selle viimase lause üle, sest tavaliselt ma koeri ei karda.

"Sa ju ei karda koerasid? Aga olgu peale, ma lähen jälle sõprade juurde, täna on jalgpalli finaal, homme hommikul kohtume," ütles ta mulle ning hakkas jopet selga panema.

"Ooooooota, kuule, kas me saaksime ikkagi homme Tallinnasse minna?" küsisin.

"M, nojah, saaksime. Minu arvates olid sina see, kellel midagi ees oli?"

"Jah, aga, vahet pole, läheme siis homme, eks!? Mida varem seda parem," ütlesin naeratades ning läksin suurde tuppa.

"Olgu, tsau!" hüüdis isa ukse pealt ning enne, kui ma midagi vastata jõudsin, pani ta ukse kinni.

Kuna telekast midagi ei tulnud, läksin oma tuppa, arvutisse. Mängisin oma pool tundi Sims'i, kui helises uksekell.

Ei, need ei tohi olla nemad, ei! mõtlesin trepist alla joostes.

Vaatasin veel kärmelt peeglisse ning avasin ukse.

Seal seisid kolm inimest: Kaur, Lisanne ja Egert.

EIIII!

"Tsau, kus isa on?" küsis Kaur ning tuli koos Egerti ja Lisannega uksest sisse.

Ma panin ukse kinni ning vastasin talle. Vastuse peale ta noogutas ning lausus siis:
"Me peame sinuga rääkima. See tähendab, Egert peab,"

"M, millest meil rääkida on?" küsisin ning vaatasin küsivalt kõigile kolmele otsa.

Ei, ega nad ometi ei mõtle, et ma jooksin nende pärast kohvikust ära, ega ju!?

"Te ometi ei mõtle, et ma jooksin teie pärast sealt kohvikust minema?" küsisin seda, mida just mõelnud olin.

"Mille pärast siis veel?" küsis Egert ning istus suure toa diivanile, Lisanne tema järel.

"Eiii, ma ei jooksnud teie pärast, ausalt. Kaur, kas sa siis ei näinud Laurat? Sa ei näinud, kui Laura sealt sisse astus? Appi, eii, ega ma siis teie pärast.. vaadake," seletasin neile kõik ära, mis tegelikult juhtus ja mille pärast ma sealt ära jooksin.

"Ahsoo, no siis küll," ütleb Egert ning hakkab naerma. Küllap vist enda üle.

"Aga teil olid ju veel mingid probleemid?" küsis Lisanne.

"M, ei, meil pole mingeid probleeme," vastasin

"Agaa, Egert!? Sa ütlesid ju!?" vaatasid Kaur ja Lisanne Egertile küsivalt otsa.

"Egert, mida sa räägid?" vaatasin samuti Egertile otsa.

"Mulle aitab," ütles Egert, võttis jope ning tormas uksest välja.

Miks? Miks ma nii teen? Ma tahan ju, et kõik korda saaks. Tahan ju?

Võtsin samuti jope ja tormasin uksest välja, Egertile järele.

"Egert, ooooota!" hüüdsin, kuid Egert ei teinud väljagi. Ta kõndis sama rahulikku kõndi edasi nagu oli seda siiamaani teinud. Vaid mina jooksin, et talle järele jõuda.

"Egert, olgu, tule minu juurde, räägime," ütlesin, kui olin talle järele jõudnud.

"Ei, millest, meil pole millestki rääkida," ütles ta ükskõikselt.

"Egert, palun.. palun oota! Meil on millest rääkida, sa tead!" ütlesin, kuid paistis et teda ei huvita, ta ei hooli.

"Olgu, Egert, kui sa ei ole nõus minuga rääkima, siis ma lähen. Ma lähen homme Tallinnasse tagasi, mõtlesin, et tulen siia tagasi, aga kui sa minuga rääkida ei taha, siis mul pole mõtet siia tagasi tulla, siis ma lähen ja jään Tallinnasse," ütlesin pisarsilmi ja lootsin, et ta nüüd vähemalt räägib minuga, aga ei. Ma eksisin.

Otsustasin, et mul pole enam midagi Egertiga rääkida ning hakkasin minema, tagasi koju.

Seal ootasid mind Lisanne ja Kaur. Nad vaatasid mind rõõmsate nägudega, kuid kui said aru, et midagi head pole juhtunud ja asjaolud on samad või veel hullemad, kui varem, muutusid ka nende näod murelikeks.

"Nooh, saite asjad korda?" küsis Kaur.
"Eii, ei saagi, mitte kunagi," ültesin ning tundsin, kuidas pisarad hakkasid voolama. "Oota, räägi nüüd, mis juhtus?" küsis Lisanne.
Rääkisin neile kõik ära..

"Oiijah, tahad, läheme tema juurde, räägime veel?" küsis Kaur, kuid ma vastasin eitavalt.
"Ei, pole vaja. Ma ju tahtsin temaga rääkida, aga ta ei tahtnud, niiet.. vahet ei ole.. ta ei tahagi minuga koos olla, ta ei taha mind!" ütlesin ning läksin oma tuppa.

Otseloomulikult ei saanud ma oma toas rahus olla, kohe tuldi uksele koputama.

"Lisanne, Kaur või isa, kes iganes seal on, ma tahaks üksi olla, aitäh," ütlesin ning panin klapid pähe.

Läbi klappide kuulsin ma siiski koputamist ning otsustasin ukse avada.

Seal ei olnud ei isa, Lisanne, ega Kaur. Seal seisis hoopis Egert. Jah, EGERT.

"Egert, mis sa teed siin?" küsisin.
"Palun vabandust, me peame rääkima," vabandas ta.
"EI! Ei Egert, meil pole ju millestki rääkida," ütlesin ning lõin ukse kinni.

Oeh, miks ta pidi praegu siia tulema? Kurat võtaks, ma ju tahan, et me ära lepiks. Miks ma nii teen? Ma ei tohi..

"Egert!?" hüüdsin ning tegin ukse lahti, kuid teda polnud enam ukse taga, ta oli ära läinud. Läksin kiirelt akna peale, kuid ta hallikas jope paistis veel ainult põõsaste tagant. Ta oli läinud ja minu aeg oli samuti läinud.

Ma ei saa teda enam kunagi tagasi!

Hakkasin nutma ning kuulsin peagi vaikset koputust uksele, lootsin hetkeks, et see on Egert, kuid ei, see oli Lisanne.

"Gabryela, nüüd sa räägid mulle kõik ära. Miks sa nii teed?"
"Liisu, ma ei tea, ära küsi mu käest seda, ma ei tea.. lihtsalt ei tea," ütlesin ning heitsin voodile pikali.
"Oeh, sa armastad teda, ma näen seda, su pilk ja käitumine, see kõik reedab selle!" ütles Lisanne peale pikka vaikust.

Olin vait.

Pean endale tunnistama, et ma tõepoolest armastan teda. Väga!

"Lisanne, ma lähen homme koju, Tallinnasse, ja ma ei tule enam tagasi, nii on kõige parem," ütlesin.
"EI, Gaby, EIII! Esiteks oled sa mulle nii heaks sõbrannaks saanud ja teiseks, Egert ei kannataks seda välja, ta ei elaks seda üle. Gaby, Egert armastab sind!" ütles ta.

Mida? Miks ta seda mulle öelnud pole? Miks mina seda Lisanne käest kuulen? Miks ta ei öelnud? Miks? Kui ma oleks teadnud... see kõik mis toimub, oleks ära jäänud.. seda poleks olnud, kui ma oleks teadnud.. Ta ju ütles, et peab mõtlema, ta ütles seda lihtsalt moe pärast? Ta ei pidanudki tegelikult mõtlema, vaid teadis, aga lihtsalt... MIKS ta ei öelnud? MIKS???

"Kust sa seda võtad? Sa lihtsalt tahad mind lohutada. Ta oleks ju mulle seda ise öelnud. Ma ei usu," ütlesin ükskõikselt.

"Ei, Gabryela, me oleme parimad sõbrad nii sinu, Kauri kui Egertiga. Ma ei valetaks sulle, ma ei mõtleks midagi sellist lihtsalt välja.. see on tõsi. Egert rääkis mulle seda. Ära palun mine, sa ei tohi!"

"Ma saan aru, aga.. miks ta mulle seda ise ei öelnud? Ma ei usu, ta käis ju siin ja kui ma temaga rääkida tahtsin, siis ta ütles, et meil pole millestki rääkida, miks ta nii tegi, kui ta mind armastab?" küsisin.

"Gaby, kas sa ise ei saa aru? Sa ju ei lase tal rääkida, sa paugutad uksi ja ajad teda välja, aga sa ei kuula mis tal sulle öelda on. Ta oleks öelnud, aga sa ei lasknud, mõtle selle üle," ütles ta ja lahkus.

Mida siin mõelda? Ta ei armasta mind, ma ei jää seda valet uskuma!

Natukese aja pärast, kui märkasin, et Lisanne oli läinud, läksin alla.

"Kaur!?" hüüdsin, kuid ei kuulnud vastust. Ka tema jopet polnud nagis.

Ahahh, ta on vist armunud. Läks Lisannet saatma.

Otsustasin midagi süüa ning võtsin külmkapist välja või ning vorsti. Kapist võtsin saia ja hakkasin võileibu tegema. Laua juurde tuli ka koer Dandy, kes tahtis ka otseloomulikult süüa.

"No näed, võta," laususin Dandyle vorsti visates ning sel hetkel astus uksest sisse Kaur.

Ta ei lausunud mitte ühtegi sõna, võttis jope seljast, tossud jalast ning istus köögi laua äärde, minu vastu.

"Nii, räägi nüüd," ütles ta. Ma vaatasin teda Millest? näoga.
"Mis teil Egertiga toimub?" küsis ta ja võttis võileivast ühe ampsu.
"Mitte midagi, ma ei taha sellest rääkida," ütlesin ning läksin teise tuppa.
"Sa räägi parem, mis värk sul Lisannega on?" küsisin teisest toast.
"Mitte midagi, ma ei taha sellest rääkida," tegi ta mind järgi ning naeris.

Minu arvates see eriti naljakas polnud, seega ma ei naernud.

Lõpuks sai Kaur siiski mu nõusse ning ma rääkisin talle kõik täpselt nii ära, nagu Lisannelegi.
Ta ütles, et pean veel täna Egertiga rääkima, sest homme on juba hilja. Noogutasin talle, kuid mõtlesin vastupidist.

EI! Mina Egertiga ei räägi!

Kaur läks oma tuppa ning ka minul polnud all midagi teha, läksin samuti oma tuppa.
Niiviisi oma tubades istusime me kella 20.00- ni.

"Gaby, ma lähen Dandy'ga jalutama, tuled ka?" küsis Kaur minu tuppa jõudes.
"Ee, ei." ütlesin.
"Okei, võiksid, sul on värsket õhku vaja, aga vahet pole siis," ütles ta ning läks alla. Ta pani juba jopet selga, kui mina ka alla kiirustasin ning siiski ütlesin, et ma lähen kaasa.
Panin ka endale kiirelt jope selga ja ketsid jalga ning me võisime minna.

"Kuule, ma lähen helistan korra ühele," ütles Kaur ja palus mul aeglaselt edasi minna.

Peagi tuli Kaur tagasi ning läksime normaalse kiirusega edasi. Küsisin, kellele ta helistas, ta vastas, et ma ei tea teda niikuinii, mis vahet sel on. Tüüpiline vend.

Käisime igal pool metsades ning lõpuks läksime parki istuma. Seal oli palju rahvast ning ma nägin, et ühes kambas oli Egerti moodi poiss.

"Kas see on Egert?" küsisin Kaurilt ning seletasin talle, millist poissi ma mõtlesin.
"Ee, ei, minumeelest mitte," ütles ta.

No jusiis mitte..

Kuid ei, peagi tuli üks poiss sealt kambast ära ning see oligi Egert. Muidugi tuli ta meie poole.

Mõtlesin natuke aega ning sain aru, miks Kaur oli helistanud ja kellele ta oli helistanud ja miks ta mind üldse jalutama kutsus.

"Ma vihkan teid!" karjusin neile mõlemale ning jooksin minema.

Jooksin sealt ära. Vaatasin taha, kuid Egert jälitas mind.

Miks ta nii teeb? Ta võiks ju seisma jääda.

Jooksin edasi, kuigi olin päris väsinud. Mind ei huvitanud, et inimesed bussipeatustes ja tänavatel imelikult vaatasid. Siis tuli mul mõte, et jooksen kaubamajja, WC'sse. Sinna ta mulle küll järgi ei tule!

Olin juba umbes pool tundi vetsus olnud, lõpuks otsustasin välja minna.

Ma olen kindel, et Egertit ei ole seal enam.

Aga kohe, kui välja jõudsin, oli esimene inimene keda nägin Egert.

"Miks sa mind siin ootad?" küsisin vihaselt.

"Sest ma armastan sind ja tahan sinuga ära leppida," ütles ta vastu, rahulikult.

Ahsoo, lõpuks julgesid välja öelda? Kui mina sinuga leppida tahtsin, siis olid sina küll ainuke, kes vastu oli.

"Vaevalt," ütlesin ükskõikselt ning läksin ära.

Vaatasin taha, valmistades ennast ette jooksmiseks, aga ei, seda mul seekord vaja polnud. Ta ei tulnud mulle järgi.

Läksin koju. Minu õnnetuseks oli Kaur kodus.

"Kust sa tuled?" küsis ta.

"Savi see ju," vastasin ükskõikselt ning läksin oma tuppa.

Kaur tuli mulle sinna järele.

"Kuula Egert kasvõi üks kord ära, palun, ta tahab sinuga ära leppida," ütles ta.

"Jaa, mida iganes," ütlesin ning palusin, et ta ära läheks. Seda ta tegigi, ütles vaid, et eks ma ise tean ja läks.

Heitsin voodile pikali, võtsin oma päeviku ja hakkasin kirjutama:

Egert.. kes ta selline üldse on? Poiss, pikemat kasvu, tumedate juustega, suhteliselt kõhn. Ei suitseta, ei joo eriti palju, ei tõmba narkotsi, õpib hästi.
Mul on õigus, ma ei tunnegi teda. Ma ei tea, mida ta vabal ajal teeb, ma ei tea ta teisi sõpru, peale Kauri ja Lisanne, noh ja selle Risto. Peale selle on ta veel mulle hea sõber. Kas ta olekski hea boyfriend? Kindlasti oleks, aga kas minu jaoks hea? Kas ma oskaks teda hinnata nii, nagu ta seda väärt on?
Ja kes on Siim? Mu poiss, veel siiani. Mitte väga pikk, mitte väga lühike, südamlik. Ei suitseta, ei joo üldse!!!
Teda ma tunnen. Kuigi mitte nii palju, kui võiks. Vahe on selles, et paari kuu pärast on ta mu poolvend. Aga kas see takistaks meie armastust? Vaevalt. Keegi ei tea ju seda.

Tsau!

Panin päeviku kõrvale, kuna kuulsin koputust.

"Jaa, sissee!" hüüdsin. See oli Lisanne.

"Tsau Lisanne, mis sind siia toob?" küsisin rõõmsalt.

"Ee.. mis sulle sisse läks? Kas minu nägemine muudab tõesti nii rõõmsaks?"

"Noo, võib-olla isegi seda, mis mulle siis sisse läks?"

"Kaur rääkis, et sa olid enne ta peale vihane olnud," ütles ta ning istus voodile.

"Kuule, palun räägi Egertiga, ta armastab sind, usu mind, ma ei valeta," ütles ta.

"Jjjjah, ta ütles seda mulle ka, agaa, tead Liisu, mul oli enne teda poiss olemas, ma ei saa Siimule nii teha," ütlesin.

"MIDA? Miks sa üldse siis Egertit vaatasid? küsis ta vihaselt.

Ma olin vait.

"Lits.." ütles Lisanne vaikselt, nii, et ma vaevu kuulsin ja läks ära.

Mida ma valesti olen teinud? küsisin endalt, võtsin telefoni, läksin alla, panin ketsid jalga ja jope selga. Laususin veel ühe kiire Tsau ning läksin. Egerti juurde.

Pean talle seda rääkima, et valisin Siimu.

Jalutasin läbi pargi, pimedatel tänavatel, kuni jõudsin lõpuks ühe valge maja juurde.
Läksin väikese teeraja pealt ukse poole. Koputasin. Uksele tuli Egert.

"Ma arvasin, et sind ei ole kodus. Maja oli nii pime. Ahjaa, mul on sulle jutt, palun lase mind sisse," ütlesin häbelikult.

"Okei, tule sisse," ütles ta üllatavalt lahkelt. Võtsin õueriided seljast ning jalanõud jalast ja me läksime tema tuppa, see oli all korrusel.

"Nonii," ütles ta, "võid alustada."

"Vaata, asi on nii.. see minu poiss, Siim.. ma otsustasin, et ma ei saa sinu tüdruk olla, ma ei saa seda Siimule teha,"

"Mm, mmida?" küsis ta, kuna oli vist lootnud, et ma jätan Siimu ja võtan tema.

"Ma siis lähen, aga sõbrad oleme edasi, eks!?"

"Ja-jah, ikka," vastas ta ning saatis mu ära.

Läksin majast välja ning hakkasin kodu poole minema.

Mida ma just tegin? Miks ma nii otsustasin? Ma ju ei armasta Siimu, ma armastan Egertit.

Läksin tagasi Egerti ukse taha, läksin kohe sealt sisse võtsin õueriided ära ja astusin edasi, Egerti tuppa. Ta oli seal, istus voodil, pea põlvede peal ja hoidis kätega peast kinni.

"Palun vabandust, ma ei tahtnud nii, ma ei tea mis mul mõttes oli, ma armastan ainult sind!" ütlesin ning kallistasin teda tugevalt.

"Mina sind ka, palun vabandust selle eest, mis ma kõik teinud olen!" ma nägin, et ta silmis olid pisarad. Need tekkisid ka minu silmadesse, kuid ta kuivatas need kiirelt ära ja suudles mind.

"Lõpuks ometi on kõik hästi!" ütlesin.

"Jah, lõpuks," ütles ka Egert.

Siis ütlesin veel, et pean koju minema ja ma homme kindlasti helistan talle!

***

"Isa, käime palun täna ära, saab siis käidud ja ongi kõik korras,"ütlesin.

"Noo olgu pealegi, aga kähku autosse siis kõik,"andis isa järele- nagu ikka.

"Oooota, ma pole midagi söönud,"ütles Kaur.

Sellele vastas isa vaid, et lähme kuskilt statoilist või mingist niisugusest kohast läbi ja võtame sealt midagi süüa.

Sõitsime autoga mööda pikka-pikka maanteed. Oli tunne, et see tee ei lõpegi otsa.
Aga tegelikult ei lõpegi, mitte ükski tee ei saa kunagi otsa.. hm, imelik on see maailm.

"Niiii, kohal," ütles isa. Tõepoolest, me olime kodus. See, mis paistis akendest, oli minu kodu. OLI !

Läksime kõik sisse, isa lasi uksekella. Algul ei tulnud keegi avama, kuid siis ilmus keegi uksele. See keegi oli Siim. Aah, kuidas ma lootsin, et teda siin ei oleks.

Ta naeratas meile ning kutsus sisse. Siis hüüdis ta ema, jah, ema. Minu ema oli ka tema emaks saanud.

"Oii, Kaur poiss, nii suureks kasvanud. Mis teil siis siia asja? Tõite Gaby ära?" ma nii vihkan, et ema küsib kogu aeg viis küsimust järjest. Õudne.

"Jjjah, me tegelikult tahaksime sinuga rääkida, kahekesi," ütles isa ning andis märku, et me peame Kauriga teise tuppa minema.

Läksime siis minu vanasse tuppa. Kaur aitas mul pakkida. Järsku astus uksest sisse Siim.

"Gabryela, peaksime rääkima," ütles ta ning ma läksin temaga kaasa, tema tuppa.

Üritasin teel Siimu tuppa mõelda, mida ma talle ütlen ja kuidas seda selgitan, aga ei suutnud, sest olin liiga ärevil.

"Gaby, mis meist nüüd saab? Pealegi, miks sa asju pakkisid?" talle hakkab ka ema sündroom külge jääma.

"Siim, ma lähen siit ära. Ma armastan sind ja sa tead seda, aga ma ei tohi ju. Me oleme varsti poolõde ja poolvend. Siit lahkun ma sellepärast, et ma ei suudaks sinuga siin elada, seal saan ma võib-olla sinust üle, aga siin mitte iial. Mul on kahju," ütlesin ning mulle tungisid vägisi pisarad silma, kuid ma varjasin neid Siimu eest.

"Sul on lihtsalt ükskõik. Või on sul keegi teine?"

Vaikisin selle peale, sest ma ei tahtnud talle tõde öelda, aga valetamine oleks veel valusam olnud.

Selle peale istus ta voodile ja ma sain aru, et peaksin ka vist oma tuppa minema.

"Hüvasti," ütlesin hästi-hästi vaikselt. Ma ei tea, kas see isegi temani jõudis. See oli tõepoolest vaikselt.

Kaur oli peaaegu kõik mu asjad juba ära pakkinud.

Kas mul on vähe asju või rääkisime me Siimuga tõesti niiiii kaua?

Pakkisin ise veel viimased asjad ära ning ootasime Kauriga, millal ema ja isa rääkimise lõpetavad.

Seda ei pidanudki õnneks kaua ootama. Ema tuli minu tuppa ning naeratas meile mõlemale.

Jess, ma võin minna.

"Ei lähe sa kuhugi!" muutus ema helge naeratusega näost kiirelt vihast tulvil näoks.

"A..aga miks?"küsisin.

"Sellepärast, et ma ei taha, et sa isaga üles kasvaksid. Te oleksite niikuinii kogu aeg koos Kauriga ja pidutseksite. Isa pole ju peaaegu kunagi kodus. Kullake, saa aru, et ma ei taha sinust ilma jääda," hakkas ta järsku head ema mängima.

"Sellele oleks pidanud enne mõtlema. Pärnus on mul vähemalt PÄRIS isa ja PÄRIS vend, mitte nagu siin. Siin on mul mingid poolvennad ja kasuisad. Ma tahan olla koos oma PÄRIS perega. Muidugi võiksid sina ka sinna kuuluda, aga kui sa tahad nii, siis las olla nii,"

Ema oli vait.

"Esiteks, miks Kaur võis isaga koos minna? Teiseks, ma ei taha sinuga koos elada, sa võtsid minult mu elu armastuse," ütlesin. Selle viimase lause veel eriti vaikselt.

"Mida?" olid kõik imestunud, ema kaasa arvatud.

"Ema, ära teeskle. Sa tead väga hästi, keda ma mõtlen, eks. Jah, Siim, ma mõtlesin sind. Ma armastasin teda ja sina lihtsalt võtsid ta minult ära. Tulid ühel päeval koju ja ütlesid, et sul on nüüd uus mees, koos lapsega. Et ma saan endale venna. Ma olin nii õnnelik. Te oleksite võinud Valdoga koos elada, me oleksime Siimuga õnnelikud olnud. Ja sa teadsid seda kõike, mis minu ja Siimu vahel oli. Olin õnnelik kuni sinnamaani, kui sa Valdoga tite kavatsesid teha. Ma vihkan sind," ütlesin.

Kõik olid veel rohkem imestunud, eriti isa.

"Tule, Gaby, lähme ära," ütles ta.

"Ei, Gabryela ei lähe siit kuhugi, kui sa ta ära viid, helistan ma politseisse," ütles ema vastu.

Mina ütlesin siis neile, et olgu, ma jään siia, aga mitte kauaks. Ema lihtsalt peab leppima sellega, et ma lähen siit ära.

***

Kätte oli jõudnud õhtu. Ema käis mitu mitu korda ukse taga vabandust palumas, aga ma ei tahtnud teda kuulata ja panin kõrvad kinni.

Ootasin, et ema, Siim ja Valdo magama jääksid. Kui nad olid uinunud, läksin alla, koos kõigi kohvrite ja kottidega, ning võtsin ketsid ja kaks jopet. Ühe panin vaikselt selga, teise võtsin kätte, et see hiljem kotti panna. Seejärel tegin suure toa akna lahti ning viskasin sealt kotid ja kohvrid välja. Hiljem hüppasin ise ka järgi ja tõmbasin akna nii koomale, kui vähegi andis.

Väike loll Gabryela. Mida ma nüüd teen? Kell on 00.01, ühtegi bussi kusk.. oooota, 00.10 läheb ju üks buss Pärnusse.

Hakkasin nii kiiresti jooksma, ma pole nii kiiresti varem jooksnud. Ja ma jõudsingi sellele bussile. Mul ikka vedas, et ma olen hooletu ja kõik oma raha taskusse topin. Seal oli ligi 400 krooni.

Kui pilet oli ostetud, istusin bussi. Suhteliselt ette.

Buss juba sõitis, kui järsku tundsin taskus värinat. Võtsin mobiili välja ja ees vilkus: Siim helistab!

Otseloomulikult lülitasin kiiresti telefoni välja.

Kauri vaatenurk:

Jäin juba peaaegu magama, kui kuulsin isa telefonihelinat. Isa võttis oma telefoni vastu.

Järsku oli ta minu toas, täiesti hüsteerias. Jah, ISA oli hüsteerias.

"Gaby.. ta on kadunud, jooksis kodust ära," ütles ta.

"Seda ma arvasin," ütlesin vaikselt.

"Jah, ma oleks võinud ka sellele mõelda," ütles isa ning lisas, et me hakkame viie minuti pärast tallinnasse sõitma.

"Oota, isa, äkki ta tuleb bussiga siia? Äkki ma jään siia ja sina lähed Tallinnasse?"

"Nojah, eks ta tuleb vist jah, äkki ma ka siis ei lähe? Saadan hoopis ema Tallinnasse otsima," ütles isa ja helistas emale.

Isa arvas muidugi, et kui ema ja Valdo ta ka üles leiavad, ei ole kindel, et Gaby nendega kaasa tahab minna.

"Ta võttis kõik oma kohvrid kaasa, mis me päeval seal ära pakkisime, järelikult ta peab siia tulema!" ütlesin.

Umbes kaks tundi läks mööda ja me läksime isaga bussijaama.

Bussist astus välja vana naine, naise tagant üks mees, siis üks suhteliselt noor poiss, mingi 18-aastane või nii. Ja veel ja veel rahvast. Buss sai täiesti tühjaks, aga Gabryelat polnud kuskil.

Gabryela vaatenurk:

Otseloomulikult lülitasin telefoni kiirelt välja.

Nii, ja nüüd ma lähen Pärnu bussijaama, kus terve mu pere ees seisab ja mind ootab. Seda ma lubada ei saa. Lähen kaks peatust enne Pärnut maha.

Hulkusin kuskil metsa vahel, mida olin varem ainult autoaknast näinud.

Päris külm oli kuigi ma võtsin kodust kaks jopet kaasa. Ja kõht hakkas tühjaks minema. Aga ma ei saanud ju poodi minna.

***
Saabus päev ja külm oli ära läinud, aga kõht oli endiselt tühi.

Kui Kaur täna koolis on, siis ma võin ju talle öelda, et ta mulle midagi süüa tooks, ta ei reedaks mind isale.

Niisiis läksingi läbi metsa kooli juurde. Ootasin, et kell heliseks. Teadsin täpselt, mis kell viimase tunni kell heliseb.

Nägin, et Kaur tuli koolist välja.

"Mine ära, isa on siin," ütles ta vaid

Jooksin kiirelt ära ja veendusin, et võin oma venda usaldada. Natukese aja pärast, kui isa oli läinud, läksin Kauri juurde tagasi.

"Mis isa rääkis?" küsisin.

"Ah, ta ütles, et ta läheb Tallinnasse sind otsima ja ma ütlesin, et ma pean kahjuks kooliasju tegema ja ei saa kaasa minna. Tule, lähme koju, siis räägid mulle kõigest," ütles ta.

Noogutasin vastuseks ja tõmbasin kapuutsi pähe nii, et keegi mind ei näeks.

Lõpuks, kui koju jõudsime, tegin kiirelt tassi teed ja mõned võileivad. Siis rääkisin Kaurile, miks ma ära põgenesin.

"Saan sinust aru, aga palun tule nüüd koju tagasi," ütles ta.

"Ma tahaks, sest ma tean, et isa ei ole seda väärt, et peab mind otsima, aga ma tõesti ei saa tulla, ema leiaks mu kohe üles," ütlesin.

Ta küll üritas mind veenda, aga see ei tulnud tal välja. Ma jäin enda juurde kindlaks.

Olin umbes kaks tundi kodus passinud, kui järsku tuli meelde, et pean hakkama minema, enne, kui isa koju jõuab. Tegin mõned võileivad veel endale kaasa, teed võtsin ka kaasa ning läksin.

Jõudsin napilt enne isa tulekut sealt ära tulla.

Läksin tänavale omale ööbimiskohta otsima.

Siis tuli mulle meelde Egert.

Ma pean tema juurde minema.

Hakkasingi tema kodu poole kõndima, kui nägin tänaval endale tuttavat kuju vastu kõndimas. Kui ta mulle lähedamale jõdis, sain aru, et see on Egert.

"Tsau!" hüüdsin ja kallistasin teda.

"Kus sa olid?" küsis ta pettunud häälega.

Rääkisin ka talle kõik ära.

"Kuidas sa võisid mulle nii teha, sa isegi ei rääkinud mulle sellest, ma arvasin, et saan sind usaldada!" karjus ta mulle näkku.

"Mis sul on?" küsisin temalt üllatunult.

"Hah, mis mul on või? Mul on selline mõte, et lähme lahku," ütles ta.

MIDA?

"Mida?" kordasin oma mõtet kõval häälel.

"Sa ei räägi mulle millestki, mis toimub. Ma ei saa sind ju usaldada. Sa kaotasid mu usalduse," rääkis ta.

"Ma ei saa aru, mis sul viga on!? Kullakene, see ei ole usalduse kaotamine! Nii kergelt see sul käibki? Sa ei saa aru, et mul on ka halb?"

Jalutasin lihtsalt minema.

Pole mul seda tema tujutsemist veel vaja.

Läksin jalutasin metsas, kuhugi mujale polnud mul ju minna. Mind oleks igalt poolt üles leitud.

Võtsin kotist telefoni ja helistasin Kaurile.

Tsau.. kuule, kas isa ja ema on mind tagaotsitavaks kuulutanud? Või noh, kas politsei otsib mind? Aa, no olgu, tänks, tsau siis!

Huuh, vähemalt sellest olen veel pääsenud. Kujutan ette, kuidas isa pidi emale seletama, et ei ole vaja mingit meedia tähelepanu või midagi sellist..

Jalutasin mestas, kui mulle liikus vastu tuttav kuju.

"Hei, Sina!" hüüdis ta.

"Kevin?" küsisin, kui ta oli lähemale jõudnud.

"Eh, ei, Risto," naeris ta.

Ahjaa, olen ikka loll.

Naersin ka enda üle.

"Ma ju ütlesin, et kohtume veel," ütles ta ning küsis, miks ma siin olen. Ma rääkisin talle oma loo ära.

"Aga mul pole kedagi kodus, tule minu juurde ööseks!?" pakkus ta.

"Jah, aitäh," ütlesin väga ebaviisakalt, aga kui juba pakutakse, siis haaran võimalusest kohe kinni.

Hakkasime tema poole liikuma, kui äkki torkas mulle pähe üks asi.

AGA EGERT?

"Oota, aga Egert!? Ma pean temaga ka rääkima," ütlesin.

"Egert?"

"Jah, seesama Egert keda sinagi tunned. Ta on mu poiss," ütlesin.

"Ee, lähme minu poole, ta ei taha sind praegu näha ega sinust midagi kuulda, tal on vaja puhata," ütles ta.

A.. aga.. kuidas ta seda teab?

"Ma pärast räägin, tule!" ütles ta, nagu ta oleks minu mõtteid kuulnud.

Jalutasime läbi igasuguste kõrvaltänavate. Ta küsis mu käest kogu aeg, miks ma ära põgenesin ja miks ma Egertiga käin..

Lõpuks jõudsime maja juurde. See paistis olevat väga-väga vana. Krohv oli pealt juba peaaegu maas ning aknaid polnud ka vahetatud. Maja ümbritsesid pikad metsviinapuud. Õigemini oli maja nendesse mattunud.

Maja nägi välja nagu kuskil õudusfilmis.

"See ongi sinu maja?" küsisin ja püüdsin varjata pettumust, mis ikkagi kuidagi häälest välja kostus.

Ta noogutas vastuseks ning avas värava. Otseloomulikult kriiksus ja krääksus see kohutavalt. Alguses ma isegi võpatasin. Ma isegi kartsin natuke.

Läksin tema järel väravast sisse ning sulgesin selle.

"Pane korraks silmad kinni, palun!" palus ta. Ilmselt selleks, et võti võtta.

"Võid lahti teha," ütles ta ja avas mulle ukse. Astusin majja sisse. Ma ütleks, et see oli seest veel kohutavam, kui väljast.

Ka tema tuli sisse. Siis juhatas ta mind üles, enda tuppa.

Minu imestuseks oli seal isegi väga ilus. Väga-väga ilus.

"Kus ma siis öösel magan?" küsisin lootes, et see tuba jääb mulle.

Ta ei vastanud, vaid tiris mu uksest välja, vastas asuvasse tuppa.

Seal oli külm ning kõle. Ja hirmus.

"Siia jäängi?" küsisin väga pettunud häälega.

"Nojah, siin pole tegelikult nii kõle, kui paistab," ütles ta. Sain aru, et ta üritab mind vaid lohutada.

EI! Siia ma ei jää! Aga mida ma siis teen? Ma tahan ju teada saada, kuidas ta saab teiste mõtteid lugeda. Mida ma teen? Kas jään ööseks siiski siia? Ainult üheks ööks? Ega tänaval parem pole. Või ehk lepin ma Egertiga ära ja saan tema juurde minna? Ei, ma jään ikkagi üheks ööks siia, mis see ikka teeb..

"Vahet pole, ikka parem, kui tänaval," ütlesin.

Ta noogutas ning viipas siis käega, et ma tema järel toast välja läheksin. Tegime all midagi süüa ning siis söandasin küsida:

"Kuule, mind väga huvitab üks asi sinu juures.." alustasin, kuid ta peatas mu poolelt sõnalt.

"Jah, see.. kas sa tõesti tahad seda teada?" küsis ta.

"Jah, tahan, enne ma siit ei lahku," ütlesin kindlalt.

"No olgu, ma siis räägin. Kui ma olin väike, nii umbes 8-aastane, siis mind rööviti ära. Ma olin kaks aastat luku taga. Mind otsiti igalt poolt. Mu ema ei suutnud edasi elada ja tegi enesetapu. Mu õde läks hullumajja, kuna tema oli koos minuga, kui mind rööviti. Tähendab, me läksime koos poodi ja samal ajal, kui tema omale riideid otsis, kolasin mina niisama poes ringi ja siis mind röövitigi. Mu õde nägi nägemusi ja läks hulluks. Kui ta sealt välja sai, tegi ta samuti enesetapu. Mu isa oli üksi. Peale seda, kui ma röövlite käest vabaks sain, läksin ennustaja juurde. Tahtsin teada, kas mul on lootust ilma ravita terveks saada. Ennustaja ütles mulle, et mulle ei saa ennustada. Ta ütles, et mul on mingi kõrvalmõju mis ennustamist takistab. Ja see oligi kõrvalmõju, et ma oskasin ise ka ennustada," rääkis ta.

"Sa oskad ennustada ka?" küsisin üllatunult.

"Varem oskasin, aga siis kadus see ära,"

"Lihtsalt kadus ära?" küsisin uue küsimuse.

"Tegelikult peale mu isa surma. Kui mu isa suri, kadus see ära, aga mõtteid oskasin ma endiselt lugeda, see ei kadunud ära," ütles Risto.

"Ütle mulle palun, kas sa saad lugeda ka nende mõtteid, kes ei ole sinu lähedal?" küsisin, mõeldes, kas ta Egerti mõtteid saab lugeda.

"Ei, ma ei saa tema mõtteid lugeda. Isegi siis ei saaks, kui ta seisaks maja ees. See saab olla ainult siis, kui ta on umbes 8-10 meetrit minust eemal," ütles ta.

"Aaaaga ennem, siis, kui me siia tulime, sa ju said ta mõtteid lugeda!?" olin segaduses.

"Jah... see.. ma ei tea, kas saan sulle rääkida," ütles ta.

"Miks?"

"Noh.. ta oli su selja taga.. ja raputas pead. Siis sain aru, et ta ei taha, et sa temaga räägiksid.. siis ütlesingi sulle,"

Ma olin nii pettunud.

"Ma siis lähen," ütlesin, et minna Egerti juurde.

"Oota, ära mine.." püüdis ta mind takistada.

Kuid juba olin ma trepist alla jooksmas ja peagi jõudsin alla ukse juurde. Tegin selle lahti ja lõin siis pauguga kinni. Jooksin ruttu, võimalikult ruttu, et ta ei saaks mu mõtteid lugeda. Totter põhjus jooksmiseks, aga asi seegi.

Jõudsin majast piisavalt kaugele.

Risto on nii imelik.. mitte ainult see, et ta oskab mõtteid lugeda.. üldse on tema juures midagi imelikku.

Olin peagi Egerti maja ees, kuid ei julgenud sisse minna.

Äkki ta tõesti ei taha mind?

Siis tuli ta ise majast välja.. ma nii väga kartsin ja mõtlesin vahepeal isegi ära joosta.. kuid ma ei teinud seda, miski sundis mind paigal seisma.

"Kallis.. ma ei tea, mis mulle enne sisse läks, palun anna mulle andeks!" ütles ta.

"Oeh.. jah, pole hullu.. ma peaksin ka vabandama.." ütlesin ja vaatasin talle sügavalt silma.

"Ma armastan sind!" ütles ta.

Neid sõnu kuulsin ma tema suust esimest korda..

"Ja mina sind!" ütlesin ning me suudlesime. Liikusime aeglaselt toa poole.

Astusime uksest sisse, kui olime lõpetanud.

"Kas sul kedagi kodus pole?" küsisin, ta raputas pead, "Nad läksid kuhugi sõbra poole. Süüa tahad?"

"Noh, kui sa pakud," ütlesin natuke häbenedes ja naerdes.

Sõime ära ning läksime tema tuppa.

Ta hüppas kohe voodisse ja enne, kui ma arugi sain, olin mina ka seal, tema kaisus, tema embuses.

"Tead ka, kui kaua ma olen seda igatsenud? Et ma saaks sinu kaisus olla ja sind kallistada.. ja kõige parem on kuulda seda, et sa armastad mind," ütlesin talle ning me suudlesime.

Siis kuulsime, et keegi astus uksest sisse..

Vaatasime ukse poole ning nägime, et seal oli Kaur.

"Jou," ütles ta.

"Issand, kuidas sa mind ehmatasid!" ütlesin. Ma polnud ikka veel ehmatusest toibunud.

"No, mis sind siia tõi?" sai lõpuks ka Egert sõna suust. Tema oli samuti ehmatanud, kuigi üritas seda iga hinna eest varjata.

"Tulin oma õekesega rääkima," ütles ta.

Ta tiris mu korraks eemale ja hakkas rääkima.

"Sa oled tagaotsitav, kas sa ei tahaks koju tagasi tulla?" küsis ta.

"Ei," vastasin kindlalt.

Mitte mingil juhul ei lähe ma koju. EI !

"Ise tead," vastas ta ning läks.

Arvasin, et ta läheb koju. Kuid enne kojuminekut, läks ta Egerti juurde, sõimas teda ja ütles siis, et kõik on tema süü. Siis läksid nad kaklema ning rohkem ma sellest midagi ei mäleta.

"Gaby.. Gaby! Ärka palun.." kuulsin Egertit hüüdmas.

Ma olin minestanud. Ma nii väga vihkan seda, et ma olen niii nii nõrganärviline, et isegi kui keegi kaklema hakkab, ma minestan. No anna otsad, ausõna.

"Egert, me peame siit ära minema," ütlesin kindlalt, "Kaur räägib isale, et ma olen siin, ma tean, et räägib.."

"Lõpeta ära, ta on mu parim sõber, pealegi su vend, ta ei teeks nii!" ütles Egert.

"Just, ta on mu vend, ja ma tean, et ta võib seda teha. Kui sa ei tule, siis ma lähen üksi," ütlesin.

Egert oli vait ja ma mõtlesin, et peangi üksi minema. Hakkasin ukse poole kõndima, kuid ta võttis mul käest ja tiris mind tagasi.

"Gaby, sa tead, et ma ei saa ilma sinuta olla, loomulikult tulen ma sinuga kaasa," ütles Egert.

Ta oskab mind alati üllatada..

"Ei, ma tegelikult ei teadnud, et sa ei saa ilma minuta olla," ütlesin naerdes.

"Tõsiselt?" oli ta hämmingus.

"Jah, aga ma aimasin seda," ütlesin, ning me hakkasime mõlemad naerma.

Egert läks kapi juurde, vaatas seda natuke, siis tegi ukse lahti, ning küsis, mida ta võiks kaasa võtta.

"Ma tõesti ei tea, aga ära unusta, et me ei lähe kuhugile puhkama, ja meil on vähe aega," tuletasin talle meelde.

Ta vaid noogutas vastuseks.

Varsti sai ta asjad kokku. Tegime veel võileibu kaasa ja siis läksime. Teadmata, kuhu.

Jõudsime kuhugile metsa. Õues polnud veel õnneks pime, kuid siiski hämar.

Järsku käis mingi pauk. Ma ei tea, kust see tuli, igaljuhul kuulsin kiljumist ja paari hetke pärast nägin enda ees leeke.

"Egert!? Egert.. kus sa oled, Egert!?" karjusin, kuid ei saanud vastust.

Ma olen jäänud üksi, siia, leekide keskele.

Olin seal tükk aega, kuni lõpuks hakkas pea ringi käima, ilmselt oli kõik liiga kuum. Ma ei jõudnud enam liikuda ning ma kukkusin maha. Üritasin tulest eemale ronida, aga ei jõudnud.

Varsti olin leekide sees ja peale seda ei tundnud ma rohkem midagi..

Egerti vaatenurk:

Kuulsin hüüdmist. See oli kindlasti Gaby, ma tean, et oli. Aga ma ei saanud tema juurde minna. Leegid olid ees. Ja siis oli vaikus, mitte keegi ei rääkinud, ainult leekide hääl kostis veel. Ma jooksin, ma teadsin, et Gabryela jooksis ka metsast välja. Jooksin teda otsima, aga ei leidnud.

Siis läksin koju, mõtlesin, et ta on ehk seal. Teda polnud.

"Egert, kuhu sa lähed?" küsis ema karmilt.

"Mul pole praegu aega, helista tuletõrjesse ja ütle, et see mets, kus me jõhvikal käisime, see põleb. Ma lähen Gabyt otsima," ütlesin kiiresti, viskasin koti tuppa ja jooksin majast välja. Läksin kiiresti Kauri juurde.

"Kas Gaby on siin?" küsisin.

Kaur vangutas pead, aga tema näost oli näha ükskõiksust.

"Mets põleb ja Gaby oli ka seal, ma loodan et ta jooksis sealt välja," seletasin Kaurile.

"MIDA? Kui ta sinna sisse põleb, siis sul ei vea," ütles Kaur kurjalt, kohe väga kurjalt. Ma ei saanud üldse aru, miks ta minu peale pahane oli, aga ma ei suutnud sellesse praegu süveneda.

Läksin sinna metsa juurde tagasi ja peaaegu terve mets oli põlenud. Tuli oli nii suur, et kõik oli kiirelt põlenud.

"Ega siin ei ole mingit tüdrukut?" küsisin päästeameti mehe käest.

"Ei, kas peaks?" küsis ta.

"Me olime siin kahekesi, kuni käis üks pauk. Peale seda jooksin vaatama, kust see tuli ja Gabryela jäi üksi. Natukese aja pärast kuulsin, et ta hüüab mind, aga ma ei saanud minna, kuna leegid olid nii suured. Karjusin talle, et jooksku metsast välja, ma loodan et ta kuulis mind. Arvatavasti ta jooksiski, aga ma ei leidnud teda kusagilt, käisin enda ja tema kodus, aga teda polnud. Ma olen ta poiss. Ma ei kujuta ette, kus ta olla võiks. Ta oli paar päeva tagaotsitav, ta põgenes kodust," püüdsin väga rahulikult rääkida, aga sellest ei tulnud vist midagi välja.

"Minge koju, jätke oma telefoninumber ja me teatame teile, kui midagi toimub," ütles see mees ja ma läksingi.

Kodus olin sunnitud ka emale terve loo ära rääkima.

Olin oma toas ning kuulasin muusikat. Järsku helises telefon, võtsin vastu ning kuulsin mingi mehe häält. See oli see sama mees, kellega metsas rääkinud olin.

* Tere..
Tere, kas midagi on selgunud? küsisin.
Jah... ta on leitud *

*Ja kuidas tal on? Kus ta üldse on?
Ta on haiglas, me leidsime ta siit metsast natuke eemalt.
Olgu, tänan, mis haiglas?*

Õnneks on temaga kõik korras!

Gabryela vaatenurk:

Õõh, ma ei pea siin haiglas enam vastu! Ma lähen siit ära nii kiiresti kui võimalik. Pealegi peaks mu ema kohe siin olema, ma ei tea üldse, kui kaua sellest õnnetusest aega möödas on..

Üritasin voodist välja ronida, aga ma olin liiga nõrk. Pealegi hakkas mul kohe paha, vingu hais seal metsas oli siiski tappev.

"Kallis," ütles Egert niipea, kui uksest sisse sai.

Oeh, kuidas ma talle seda ütlen?

"Kuidas sul on? Kas kõik on hästi? Tahad ma toon sulle midagi? Ütle ainult, kui midagi vaja on. Ma olen alati siin, sinu juures. Ma ei lähe kuhugi, ära muretse," oli Egert väga lahke.

"Egert, ma ei vaja mitte midagi, kõik on hästi," ütlesin.

"Saan aru, miks sa tujust ära oled. Ma oleksin tulnud sulle appi, aga tuli jäi ette, siis ma läksin vaatama, et äkki sa jooks.." rääkis Egert, kuid ma katkestasin teda.

"Ei, ma ei ole selle pärast tujust ära, ma tahan sulle hoopis midagi öelda.."

Ta vaatas mind küsiva pilguga. Enam mul polnud valikut, ma pidin ütlema.

"Egert, me ei saa koos olla, ma mõtlesin meie üle ja.. jõudsin otsusele, et me peame lahku minema," ütlesin ja tundsin, kuidas koorem õlult langes. Ainult see koorem veel oli, ma ei teadnud, kuidas Egert sellele reageerib.

"Ahsoo, ei no muidugi, saan aru, sa ei tunne mind ega midagi, pealegi, sa saad ju kohe Siimu juurde joosta, selge, arusaadav, jaa," ütles ta ning läks.

Mu silmadesse valgusid pisarad, ma ei tahtnud ju, et ta nii mõtleks. EI, ma ei jookse Siimu juurde, ma pean temale sama ütlema. Ka see on raske, aga ma pean.

Varsti astusid uksest sisse ema, isa, Valdo ning Siim.

"Kullake, ma võin sulle kõik andestada, kui sa vaid lubad, et sa enam nii ei tee, ma võin sul isegi lubada isa juurde jääda!" tormas ema kohe minu juurde.

"Aitäh ema, ma ei taha isa juurde jääda, ma tahan oma päris koju tulla," ütlesin.

Ta naeratas ja ütles siis, et on väga õnnelik, et ma olen tagasi ja et mul pole midagi väikese poolõe vastu.

"Ema, isa ja Valdo, äkki te jätaks mu Siimuga kahekesi?" küsisin, mille peale ema noogutas. Kõik läksid palatist välja ja ma hakkasin rääkima:

"Siim, me peame lahku minema. Ära ütle, et ma jooksen Egerti juurde, ei ma ei jookse. Ma ei võta teid kumbagit. Palun, ära ole pahane. Oleme lihtsalt sõbrad," ütlesin ja lootsin, et ta mõistab mind.

"Ka mina olen selle peale mõelnud ja ma arvan sama. Me ei ole mitte ainult sõbrad, vaid ka õde ja vend. Ma olen õnnelik, et see nii lõpes!" ütles ta.

Ta kallistas mind ja ma olin üli õnnelik, et kõik oli nii hästi!


Peagi tuli uksest sisse ema ning Siim otsustas meid omavahele jätta.

"Kullake, ma pean sulle midagi rääkima," ütles ema.

"No?" olin valmis teda kuulama.

"Vaata, see laps.." alustas ta.

"Ei, pole hullu, ma olen sellest juba üle saanud," rahustasin teda.

"Jah, tore, sest.. me tegelikult ei saagi seda last. Me tahtsime sind ja Siimu proovile panna, et kui peaks tegelikult nii juhtuma, mis siis teie sellest arvaksite,"

Olin väga-väga üllatunud.

"Mida? Sa valetad, onju?" küsisin naerdes.

"Ei, kas sa tõesti arvad, et ma teeks sulle nii?"

See kõik tundus ju nii reaalne!

"Aga.. nüüd te saate Siimuga õnnelikud olla!" ütles ema rõõmsalt.

Vajusin mõttesse.

Kas meil tuleks Siimuga veel midagi välja? Kas ma armastan teda enam? Jah, ma ei saa nii, et ühel päeval armastan ja järgmisel enam mitte.. aga ometi ma olen suutnud teda unustada ja ma olen teda üha vähem armastama hakanud. See on tore. Me jääme sõpradeks.. Siim oli sellega juba nõus. Aga Egert? Mis mul temaga üldse oli? Lihtsalt väike arusaamatus? Hormoonid möllasid? Ma siiski tundsin ta vastu midagi ja tunnen siiani.. aga ka teda ma tahan unustada.. kas ta lepiks sellega? Kuidas ma temaga üldse rääkida saan?

"Ema, ma arvan, et me jääme siiski Siimuga sõpradeks, nii on kõigile parem," ütlesin emale.

Ema nõustus- mis tal üle jäigi. Palusin, et ta Siimu sisse kutsuks ning rääkisin ka Siimule seda.

Aga Egert?

Saatsin Egertile sõnumi, et ma tahaksin temaga millalgi rääkida. Kohe, kui sõnumi olin ära saatnud, tuli sisse Egert.

"Mida sina siin teed?" küsisin üllatunult.

Ta ei vastanud midagi..

"Siim juba rääkis mulle, et me jääme sinuga sõpradeks. Kas sa oled selles kindel?" küsis ta mornilt.

Oeh.. peab see nii raske olema!?

"Egert.. me oleme sinuga head sõbrad.." seletasin.

"Olgu, olgu, saan aru, oleme sõbrad," ütles ta ning naeratas. Ma olin väga üllatanud, sest tavaliselt ta ei käitu nii..

---------------------------------------------

---

On möödas kaks kuud ja suvi on kätte jõudnud. Täna oli viimane päev koolis, ma käin nüüd nimelt Tallinna koolis.

Täna tuleb Egert Tallinnasse, seda koos Kauriga. Me saame kokku: Egert, mina, Kaur ja Siim.

Ja olgugi, et ma olen oma kambas ainukene tüdruk, tuleb selle aasta suvi parim !