"Kullake, palun vaata, kas ahjus põleb veel tuli, kui ei põle, siis ehk paned mõne puu juurde?" palus vanaema.
Läksin vaatama, kuid tuli põles veel. Siiski viskasin ühe puu veel alla ja teatasin vanaemale, et lähen õue lehti riisuma.
Me elame koos vanaemaga. Meie kodu asub metsas. See ei ole eriti ilus, sellepärast, et see on väga vana ja meie vanaemaga ei jaksa seda renoveerida. Mu vanemad hülgasid mu, kui ma olin 2-aastane. Tegelikult oli lugu nii, et naine, kes mu sünnitas, sünnitas mu tegelikult teise naise soovil. Naise, kes peaks mind praegu kasvatama ja põhimõtteliselt minu ema olema. Aga kui ma olin sündinud, siis ütles ta, et ta ei tahagi mind ja naine, kes mu sünnitas pidi mu endale võtma. Aga seda ta ei tahtnud ja nii ma sattusin lastekodusse. Kui ma olin 8-ne, siis tuli lastekodusse üks vanem naine, kes ütles, et tahab mulle vanaema eest olla, kuna hakkab ise vanaks jääma ja kuna mina olen juba nii suur, siis saaksin ma teda aidata. Ma olen temale väga tänulik!
Ja nüüd see ongi käes. Ma olen 17-aastane ja järgmisel aastal saan 18. Ma jään kindlasti oma vanaema juurde, kuid ma ei tea, kas ma lähen tööle, või mitte. Saaksin sellega mulle ja vanaemale raha juurde teenida, kuid siis ma oleksin väga harva kodus ja kui vanaemal abi on vaja, siis ma ei saaks teda aidata. Aga see selleks.
Muideks, Julia nime pani mulle siiski naine, kes mu sünnitas. Tema ja ta mees olid venelased, ja seepärast ka mitte Eesti nimi.
Nüüd natuke välimusest:
Mul on süsimustad juuksed ja hele nahk. Päike lihtsalt ei hakka mulle peale, kuigi olen enamus ajast õues. Mul on pruunid silmad ja pikad ripsmed. See on asi, mis mulle enda juures kõige rohkem meeldib. Ma ei kanna väga stiilseid riideid, kuid siiski on mul palju sõpru, sest nagu me kõik teame, valivad inimesed omale sõpru just välimuse järgi. Aga tundub, et mul on sõpradega vedanud. Mul on palju sõpru, enamus neist on minu klassist.
Ma olen väga õnnelik, et mul on selline elu, kuigi ma ei saa kõike, mida on teistel, aga siiski. Kui poleks vanaemat, oleksin ma praegu veel võib-olla lastekodus.
Kui lehed olid riisutud, siis läksin tuppa. Vanaema oli söögi valmis teinud ja me hakkasime sööma.
Oli juba õhtu, ja ma olin väsinud. Seepärast läksin kohe magama, ega lugenudki raamatut, nagu tavaliselt.
Hommikul ärgates paistis mu tuppa päike. "Jess," laususin omaette ja olin väga õnnelik. Tänu sellele, et oli nii ilus ilm, tõusin voodist kiiremini kui tavaliselt. Üle pika aja paistab taas päike!
Vanaema polnud veel ärganud, aga ma olin sellega harjunud. Ta ei ärka kunagi nii vara. Ainult vähesed korrad, kui olen teda näinud hommikul, siis, kui kooli hakkan minema.
Kui söödud, pestud ja kammitud, ning riided samuti seljas, astusin majast välja.
Nägin eemalt lähenevat bussi ja jooksin teeotsa.
Bussis nägin kohe Katariinat, kelle kõrval oli koht vaba- ta hoiab mulle alati kohta!
Istusime ja rääkisime juttu, umbes 15 minuti pärast jõudsime kooli juurde.
Kui olime kooli jõudnud, oli garderoobis veel vähe rahvast. See oli alati nii, sest kõik tulevad enne või siis pärast bussilapsi. Kuna bussilapsi on meie klassis palju, siis on busside tuleku ajal palju rahvast meie garderoobis, seega pole üldse ruumi.
Läksime füüsika klassi juurde, seal ootas meid veel üks mu parimatest sõpradest- Elisbeth, me kutsume teda Liisuks, ka Katariinat kutsume lihtsalt Kataks.
"Tere hommikust," ütles ta meile, millele me samaga vastasime.
Poisid mängisid palli ja tüdrukud rääkisid juttu, nii nagu igal hommikul. Füüsika õpetaja hilines alati, sest ta tuli hommikul rongi pealt.
Kool oli hallist kivist, katus oli punane. See ei olnud just kõige suurem kool, kuid suuruselt kolmas meie vallas. Meil oli koolis kokku 430 õpilast, kellest 21 käis meie klassis. Meie klassis oli tüdrukuid 12 ja poisse 9. Poiste nimed on: Risto, Kaur, Sander, Rain, Tauri, Tarmo, Kaspar, Lauri ja Rasmus. Tüdrukute nimed on: Katariina, mina Julia, Elisbeth, Kaisa, Eliisa, Ragne, Iris- see on meie punt. No muidugi, me saame ka teiste tüdrukutega läbi, aga nemad on omaette punt. Nemad käivad rohkem poistega väljas, vahel ka pidudel. Nemad on Kristine ehk Krissu, Ketlin, Monika ja siis on veel üks tüdruk- Tanja, tema hoiab omaette ja suhtleb rohkem paralleelklassi omadega.
Kui füüsika õpetaja lõpuks ometi kohale oli jõudnud, oli tunni algusest möödas juba 10 minutit.
Klassis istusin ma Kaisaga.
Lõpuks sai tund läbi. Mitte asjata ei ütle ma lõpuks, sest ta tegi meie tundi veel ka vahetunnis. Vahetund kestis veel viis minutit, kui me ära saime.
"Elisbeth," hüüdis üks poiss eemalt. Tal vist hakkas füüsika, sest ta sõbrad kõndisid sinna klassi.
Liisu läks tema juurde.
See poiss oli kena, ta oli tõesti kena, tal olid pruunid juuksed ja need ei olnud eriti pikad. Ta oli väga stiilne, ma polnudki teda varem koolis näinud. Tundus, et ta on väga rikas. See vist ongi see poiss, kellest Liisu meile rääkinud on- see poiss meeldib talle natuke.
Liisu tuli varsti tagasi ning me läksime koos edasi, vene keelde.
Tahtsin selle poisi kohta küsida, aga mõtlesin, et teen seda järgmine vahetund, kuna tahan temast täpsemalt teada saada. Ma ei tea mis juhtus, aga mingi osa minust tahtis temaga lähemalt tutvuda.
Vene keele tund oli väga igav, aga peale seda läks huvitavaks.
Läksime Elisbethiga jalutama ning siis ta rääkis mulle temast.
"Kuule, räägi mulle sellest poisist," palusin.
"Mida sa temast teada tahad?" küsis ta.
Pakkusin välja, et ta võiks mulle öelda ta nime.
"Ta nimi on Romeo," vastas Liisu.
"Haha, kas sa teed nalja?" küsisin naerma pursates.
"Jah, muidugi, ei tegelikult ei teinud. Minu arvates ka natuke imelik nimi, aga ta on tore poiss," rääkis Liisu.
"Kuule Liisu, mina olen Julia, tema on Romeo," tuletasin talle meelde.
"Aa, et sa usud, et te saate kokku, armastate üksteist ja siis hiljem surete ära? Ahjaa, su vend peab ka ära surema.. hahaha, sul ju polegi venda. Pealegi oli seal nii, et poiss oli vaene ja tüdruk oli rikas, aga teil on kõik teistpidi, ära usu sellist jama," seletas Elisbeth.
Hakkasin mõtlema, et äkki tõesti on see lihtsalt kokkusattumus. Aga ma tundsin ju kohe, kui seda poissi nägin, et ta on teistsugune. Ma ei tea, ma ju ei ole selline.. teate küll.. mulle pole siiani ükski poiss silma jäänud.. mitte selles mõttes, et mulle meeldiksid tüdrukud. Ei. Aga lihtsalt ma ei ole näinud veel kedagi sellist, kes oleks minu õige. Ja ega sellega pole kiiret ka.
"Jah, vahet pole, oota, sa ütlesid, et ta on rikas?"
"Jaa, ta on väga rikas, aga ta elab praegu korteris, nad alles pool aastat tagasi tulid siia elama. Ta on mu vanaema naaber, nii me tuttavaks saimegi. Nad otsivad praegu kohta, kuhu nad saaks hakata maja ehitama. Miks sa seda kõike üldse küsid?"
"Olgu. Ei, ma niisama küsin, ma sain kohe alguses aru, et ta on rikas. Aga ma polnud teda varem vist eriti näinud siin koolis," selgitasin.
Peagi jõudsime muusika klassi juurde ning siis helises ka kell. Õpetaja lasi meid klassi.
Meie muusika õpetaja on väga-väga tore, kuigi mulle ei meeldi eriti laulda. Ma lihtsalt ei pea viisi.
---------------------------------------------
Kui tunnid läbi said, läksin kiirelt poest läbi ning siis jooksin ruttu bussi peale, et sellest mitte maha jääda.
Lõpuks jõudsin koju, tervitasin vanaema ning läksin siis õppima.
Mu kodu on puust, enne oli see pruunikas, aga nüüd on ta kulunud juba halliks. See on ühekordne. Ega rohkem korruseid polegi vaja. Minu toa kõrval on kohe vanaema tuba ning selle kõrval köök. Köök on meil suur, üks pool köögist on elutuba. Meil ei ole väga suur kodu. Küll aga on aed väga suur. Vanaemale meeldib aias nokitseda. Sellepärast on see kõiksugu lilli, puid ja muid taimi täis.
Peale õppimist läksingi aeda, et vaadata, mida vanaema seal teeb.
Järsku sõitis meie aia taha üks auto. Vanaema läks nendega rääkima.
Kõik astusid autost välja ja ma nägin nende hulgas ka seda poissi, Romeot.
Mida tema siin teeb? Minu värava taga!? Kas vanaema teab nende perekonda?
Jooksin ruttu tuppa tagasi, kuhu peagi tuli ka vanaema.
"Vanaema, kes need olid kes siin enne käisid?" küsisin ettevaatlikult.
"Ah, nad vaatasid siin niisama ümbrust ja küsisid, kas siin on rahulik, nad tahtsid endale siia maamaja ehitada, aga lõpuks ütlesid ikka, et nad vist ei ehita seda siia, kuna see kant on väga inimestest tühi, no ei saa mina neist aru.. maamajad ehitataksegi ju sinna, kus palju rahvast ei ole, ah ei tea.." kirus vanaema.
"Et nad siis ei tee oma maamaja siia?" küsisin.
"Ei, õnneks mitte, tead, nad kohe üldse ei meeldinud mulle, sellised ülbed, rikkad, poja nimi on muide Romeo," rääkis vanaema.
"Jah, ma tean, see poiss käib ju minu koolis," ütlesin ning võtsin tassi, et omale piima valada.
"Tõesti, ma arvasin, et ta käib kuskil rikaste koolis.. üldse ma ei saa aru, nad alles tulid siia, miks mitte kuhugi suurlinna vaid siia, väikesesse alevisse? Ja nüüd tahavad lihtsalt maamaja ehitada, jumal küll, tahavad lihtsalt ennast näidata!? Jumal, ega sina ometi selle poisiga läbi ei käi?"
"Vanaema, esiteks ma ei ole Jumal, teiseks ei, ei käi ja kolmandaks, rahune maha!" ütlesin pooleldi naljaga ja läksin oma tuppa.
Jah, aga ometi ma tahan, et see poiss siia tuleks, ma tahaks temaga tutvuda. Iga kord, kui ma teda näen, ma tunnen, et midagi on teisiti..
---------------------------------------------
Saabus uus päev ning pidin jälle kooli minema.
Bussis istusin jälle Katariinaga.
Esimene tund oli kehaline, nägin spordihoones ka Romeot.
"Kuule Jul, miks sa seda Romeot kogu aeg niiviisi passid?" küsis Elisbeth päris kurjalt.
"Ta tundub mulle kuidagi tuttav.." valetasin ning me läksime riideid vahetama.
Koolipäev möödus kiirelt, võib-olla sellepärast, et ma kogu aeg ootasin, millal saaks koju.. ei tea.
Kodus ootas mind vanaema ja nägin maja ees ka tuttavat autot, ainult, et Romeot ei olnud seal.
Ütlesin vaid "Tere" ning läksin kohe tuppa. Ma isegi ei kuulnud, kas mulle vastati või mitte.
Peagi tuli tuppa ka vanaema, kes hakkas kiirelt süüa tegema.
"Tütreke, vabandust, ma enne ei jõudnud süüa teha, see naine lihtsalt tuli siia, me rääkisime umbes kaks tundi.. tee kasvõi võileiba või midagi.." vabandas vanaema.
"Jah, kuule, mida nad ütlesid?" küsisin.
"Nad ei tee siia maamaja.."
Noogutasin ning läksin oma tuppa.
"Aga nad tulevad siia elama!"
"MIDA?" Ma peaaegu jooksin kööki tagasi. Ma olin väga ehmunud. Kohe väga-väga.
"No-jah, mitte siia, aga nad said meie kõrvale krundi. Tead, sa ära hakka palun selle perega suhtlema. Nad on rikkad ja ülbed," rääkis vanaema.
No oli siis nüüd seda veel vaja!? Ma pean selle poisiga tutvuma- PEAN! Miski minu sees sunnib mind.
"Ja-jah," vastasin vanaemale ning läksin oma tuppa.
Ühest küljest on see ju tore.. aga, kui nad on tõesti ülbed? Rikkad on nad kohe kindlasti. Aga kas ma räägin seda Elisbethile? Äkki ta läheb kadedaks? Issand, vaevalt, ta on ju juba 17-aastane!
---------------------------------------------
Saabus järgmine koolipäev. Hommik oli selline, nagu tavaliselt.
Ka terve koolipäeva jooksul ei juhtunud mitte midagi. See oli vist igavaim koolipäev, mis mul üldse on olnud terve elu jooksul.
Siiski ühte asja ma märkasin, kuigi ma olin täna väga väsinud ja uimane. Ma nimelt ei maganud öösel üldse.
Ma märkasin seda, et Romeot ei olnud koolis.
Kas mul sellepärast oligi igav? Ei, vaevalt. Aga Elisbehti ju ka polnud.. äkki nad olid koos? Sest nad on ju sõbrad!? Vähemalt tundub nii.. aga kui Romeo on tõesti ülbe ja selline, nagu vanaema arvab tema perekonda olevat, siis äkki nad polegi Elisbethiga sõbrad? Äkki Romeo kasutab teda ära või midagi sellist.. Romeo ei paista sugugi Liisust nii huvitatud olema, kui Liisu temast.. ah kes teab.
Kui koju jõudsin, toimetas vanaema aias- nagu ikka.
"Tere vanaema!" hüüdsin ning läksin tuppa. Kuulsin veel, kuidas vanaema hüüdis, et söök on valmis.
Viskasin koolikoti ja dressikoti oma tuppa ning läksin sööma.
Peagi tuli ka vanaema kööki.
"No mis uudist?" küsisin, sest viimasel ajal on meie elu siin väga põnevaks ja uudisterohkeks muutunud.
"Täna päeval käisid juba mingisugused ehitusmehed siin, see poiss, Romeo vist, tema oli ka siin ja isa ka, ainult ema ei olnud. Ei mina saa aru, miks nad siia maale peavad kolima.."
Ma ei osanud selle peale midagi kosta, seega ma sõin edasi.
"Ja millal siis see nende maja valmis saab?" küsisin peale pikka vaikust.
"Suve alguseks pidi valmis olema,"
Hm.. täna on 17 veebruar..
"Jul!" hüüdis Elisbeth, kui ma garderoobi astusin.
"Tsau jah, kuule, viitsid oota mind, lähme koos klassi.. mul ei lähe kaua!" ütlesin jalanõusi vahetades. Peagi olingi valmis, sest jakki mul polnud- õues oli kohutavalt soe.
Läksime klassi juurde, kus juba toimus kogunemine, et saali aktusele minna.
"Tule, Julia!" hüüdis Elisbeth mind ning tiris mu klassist välja, "Mul on sulle vaja midagi rääkida!"
Niisiis läksime klassist välja ukse taha, aga seal oli nii palju liikumist, et pidime lõpuks tüdrukute wc kasuks otsustama. Seal ei olnud kedagi- see oli küll imestamist väärt.
"Oota, ma jooksen kähku klassi, toon telefoni," ütles ta.
Niisiis ootasin ma teda seal üksi.
Peagi tuli ta tagasi ja ütles:
"Näe, vaata!" ning andis mu kätte oma telefoni.
Vaatasin seda tükk aega, aga ei saanud aru, mida ta tahtis mulle näidata.
"Vajuta kuhugi nupule, siis tuleb valgus," ütles ta, ise samal ajal ennast peegli ees imetledes.
Vaatasin telefoni uuesti, vajutasin nupule ja siis nägin sõnumit:
Tsau! Viitsid välja tulla? Romps.
Järgmine oli selline:
Kahju küll! Aga ma siis küsin kohe. Kuigi ma ei tahaks seda sõnumi teel teha..
Kas sa hakkaksid mu tüdrukuks!? :$
"Hm, keegi poiss jah? Kes see õnnelik on siis?" küsisin telefoni Liisu kätte andes.
"Romeo, me nüüd käime temaga!" ütles Elisbeth rõõmsalt.
M, nad käivad. Elisbeth ja Romeo- käivad! Kui tore. Ainult see mul veel puuduski.
"Sa ei paista üldse rõõmus olevat," ütles Elisbeth.
Tead, olen küll, hüppa või rõõmust lakke! Mu elu kõige õnnelikum päev.
"No miks ma siis ei ole, muidugi olen, palju õnne teile! Lähme äkki klassi juurde, teised juba lähevad," valetasin ning proovisin manada näole kõige suurema ja laiema naeratuse, mida ma eales naeratanud olen.
Jalutasime klassi juurde, Elisbeth mu kõrval hüples ja kargles. Praegu ajas see mind veel rohkem vihale. Tavaliselt teeb see mu tuju heaks, aga täna- ei aitäh.
Läksime kõik koos saali, kus toimus aktus. Mõelge vaid- aasta veel ja ma olen siit koolist läinud!
"Tere, oleme kogunenud viimast korda sel õppeaastal siia imekenasse aulasse, mis on täis säravaid naeratusi ning kauneid lilli. Muidugi kõige rohkem on siin tunda vabadusehõngu- sest peale seda aktust olete te ju vabad!" rääkis huvijuht.
See nelikümmend viis minutit seal saalis möödus kiirelt ning peagi olimegi tagasi klassis. Klassijuhatajas istusin Elisbethiga- milline taeva kingitus tõesti!
Terve selle tunni tema sädistas ja sahmerdas- küll sosistas mulle, kui tore on Romeo ja kui kaua on ta unistanud sellest, et nad saaksid ometi käima hakata ja sellest, mida kõike on nad plaaninud suvel koos teha!
"Tss, no proovi kannatada, kohe oleme vabad, siis räägime edasi!" ütlesin, kuigi tegelikult soovisin, et me ei peaks sellel teemal enam kunagi rääkima.
Siis tuli minu kord tunnistusele järele minna- mul olid põhiliselt neljad-viied. Ainult matemaatika ja inglise keel olid neljad. Need on alati mu nõrgimateks külgedeks olnud.
Õnneks sai klassijuhatajatund kiiresti läbi ja kõik tormasid õue- kaasaarvatud mina, sest ma ei tahtnud enam Elisbethiga rääkida. Hõikasin garderoobis kõigile head suve ja jooksin bussi peale.
Õues oli mõnus, päikesepaisteline ilm- kõik viimased päevad olid sellised olnud.
Olin esimene, kes bussi jõudis. Tervitasin bussijuhti ja valisin omale koha. Mulle meeldis akna ääres istuda, aga tavaliselt ma seda eriti teha ei saanud- kui, siis ainult koolist koju sõites- Katariina oli ju hommikuti enne mind bussis. Varsti tuli ka tema.
"Hei! Kata, tule istu minu kõrvale!" hüüdsin ja patsutasin käega enda kõrval olevale toolile.
"Noh, ma vaatan, et sa oled mu täna nii unarusse jätnud!" ütles ta naerdes kui oli istunud.
"Ahjah, vabandust selle pärast, lihtsalt, tead, ma praegu räägin sulle kui kedagi teist siin pole. Romeo- vaata see poiss, meie koolist, tead küll- tema ja Elisbeth käivad! Ja terve päev, või noh, see kaks tundi mis me täna siin koolis oleme olnud, on ta ainult sellest mulle rääkinud. Masendav!" rääkisin suure õhinaga, kuid sisimas olin väga kurb- ma ei tahtnud lihtsalt Katale midagi reeta.
"Oh, jah, ta rääkis mulle ja teistele klassi omadele ka seda- ma imestan, et terve kool seda ei tea!" ütles Katariina.
Peagi täitus terve buss õpilastega ja me hakkasimegi sõitma. Nägin kaugelt Elisbethi ja Romeot kõndimas- käest kinni.
Õeh.. pöörasin pea kohe kõrvale. Ma ei taha mõeldagi, et nemad kaks saavad olla koos. Ma oleksin nõus ükskõik millise teise tüdrukuga(kaasaarvatud minuga) aga miks Romeo just Elisbethi kasuks otsustas!? Sellest ma aru ei saa..
Kui olime umbes neli kilomeetrit sõitnud ja enamus õpilasi oli juba maha läinud, paistis eemalt minu teeots.
"Suvel ma tulen sulle millalgi külla ka- ära muretse, ma ei jäta sind rahule!" ütles Kata mulle ning see oli rõõmustav uudis. Kui Elisbeth seda öelnud oleks, oleks see palju hullemini mõjunud. Jätsin kõigiga hüvasti, sest ma tundsin siit bussist ju kõiki. Soovisin ka neile head suve- mõnele olin seda teinud juba kaks korda, kes minu klassis käivad- ning astusin bussist välja. Aknast nägin veel lehvitavaid kujusid, kuid peagi kadus buss tühja kaugusesse.
Läksin tuppa, kus oli ka vanaema. Hüüdsin talle tere ning läksin oma tuppa.
Oh, lõpuks ometi vabaduuuus!
Vaatasin aknast välja. Märkasin seal ühte maja- see oli tema uus kodu. Akna pealt nägin ka ühte kuju- see oli tema. Nad elavad siin juba sees!
Oeh-jah.. ma ei saagi teda enam kunagi endale. Natuke lapsik küll, aga siiski olin mina temast enne huvitatud olnud, kui Elisbeth.. enam see ei loe.. no-jah, Liisu on ju selline tibens. Kui on valida, kas maakas või linnakas, ikka valitakse ju linnakas. Arusaadav.. aga samas ei ole arusaadav.. miks see nii on?
"Juuuliaa!" hüüdis vanaema.
Jooksin kööki vaatama, et kes seal on, kuna olin just kuulnud ukse paukumist ning mingeid võõraid hääli.
Ja te ei usu.. Seal oli tema.. koos oma perega.
"Tere, mina olen Victoria. Ma olen teie uus naaber!" tutvustas tema ema end viisakalt kuid samas ülbelt ja üleolevalt.
"Tore, mina olen Julia!" ütlesin vastu.
Tutvusin ka Romeo isa Veikoga. Romeo oli väga imeliku näoga. Ta tahtis väga meie juurest ära saada- ma sain sellest kohe aru.
Üritasin sellest üle olla, aga ei suutnud. Sees oli nii imelik tunne.. nagu tahaks ise oma kodust ära minna.
"Kuulge, lapsed.. minge palun teise tuppa. Meil on üks tähtis jutt," ütles vanaema, nagu ta oleks rääkinud mingisuguste seitsmeaastaste lastega, kes ei tohi midagi tõsisemat kuulda.
"Kuulge, ma lähen parem koju," ütles Romeo, aga ta vanemad vaidlesid vastu.
No mida? On siis vaja, et see just täna oleks? Just praegu? Ei võinud olla siis kaks kuud tagasi?
Romeo tuligi minu järel minu tuppa.
Oleksin tahtnud talle hea meelega öelda, et ta võib esikus ka oodata, mina teda oma tuppa ei taha, aga ometi miski ei lubanud mul seda teha.
"Noh.. sa oled see Elisbethi sõbranna?" küsis ta, kui olime natuke aega vaikides istunud.
Eii! Ainult mitte Elisbeth! Miks me peame temast rääkima!?
"Jah.. mis ajast sa üldse minuga räägid? Sa oled ju rikas, mina vaene- maakas!" ütlesin sarkastiliselt.
"Tead mis.. kui sa sellisel teemal rääkida tahad, siis ole parem üldse vait!" ütles ta.
Olin shokis. OLE PAREM VAIT! Hei-hei! Sina oled minu kodus, ehk ütlen siin mina, kes vait on? Eriti äss enda meelest.
"Olgu, aga kui ma ausalt ütlen.. siis mulle ei meeldi sugugi Elisbeth.. Elisbeth on lihtsalt kokkulepe.. kõigest kihlvedu!" ütles Romeo taaskord peale pikka vaikust.
"Mida? Kihlvedu?" olin taaskord shokis.
"Jah, arvad, et ma tõepoolest armastan teda? Ah kamoon," ütles Romeo.
Ah et nii ta siis tüdrukutega käitubki!? Nii ta siis teebki.. selge.. Minu arvamus temast muutus koheselt.
"Mh, mis mossitad, ega ma teistele nii ei teeks.. ja ma tean, see on nõme tegu, aga mis teha, mu sõbrad käskisid, ma tegelikult pole absoluutselt selline, nagu sa sellest jutust nüüd järeldad, ma olen täiesti normaalne!" rääkis ta.
Normaalne!? Kas see on normaalne, et tüdrukute üle visatakse nalja? Ja nüüd süüdistab veel oma sõpru.. idioot.
"Mis sul hakkas nüüd? Miks sa nii vait jäid?" küsis Romeo.
Ma tõesti ei teadnud, aga mul lihtsalt ei tulnud ühtegi sõna suust välja.
Oleksin tahtnud praegu lihtsalt ära joosta, aga ei. Ma ei jooksnud- õnneks. Ma ei tahtnud ennast Romeole nõrgana näidata.
"Ah, ma ei viitsi siin passida, kui sa mitte midagi ei räägi!" ütles ta ülbelt ja läks kööki.
Huuh, lõpuks ometi! Tundsin, kuidas nagu kivi oleks südamelt kukkunud.. Ei tea, miks ma nii tundsin, aga kui ma temaga koos olin, olin ma kuidagi pinges- eriti veel, sest ta rääkis ju seda kihlveo juttu.
Varsti läksid külalised ära ning ma sain end tunda veelgi vabmalt.
"No, mõtle, homme ei peagi kooli minema," ütles vanaema, kui tal oli köök korda tehtud.
"Jah, tervelt kolm kuud ei pea," ütlesin talle vastu.
Siis läksin oma tuppa, mõtlesin, mis ma sel suvel tegema hakkan. Mõtlesin välja, et peaksin hakkama jooksmas käima. Ma olen seda teinud igal suvel ning olen alustanud juba kevadel- nüüd olengi juba hilja peale jäänud. Aga täna ma veel jooksma ei lähe- küll aga jalutama. Jah, seda ma teengi.
"Vanaema, ma lähen jalutama," teatasin vanaemale ning vahetasin praegused riided, mis olid ikka veel needsamad pidulikud, mis hommikul koolis, kodusemate riiete vastu. Panin selga dressid ning läksin.
Meie majast umbes pooleteise kilomeetri kaugusel voolas üks jõgi. Selle jõe ümbrus oli nii ilus. Ma polnud seal nii ammu käinud, seepärast seadsingi sammud sinnapoole.
Varsti jõudsin kohale ning esimese asjana hakkas mulle silma keegi, kes sillal istus. See oli tema- Romeo!
Mida ma teen?Kas ma lähen tema juurde sillale istuma? Või ei!? Ei, ma parem jalutan edasi ja ootan, kuni ta ära läheb. Üldsegi, mis ajast ta käib jalutamas? Sellises kohas? Ma saaks aru, kui ma näeks teda alevi peal kõndimas, aga siin!? Mida ta siin teeb? Äkki ta ootab kedagi? Äkki Elisbethi, oi ei.
Jalutasin edasi ja lootsin, et minu mõte ei saa teoks. Ma ei suudaks neid koos vaadata.
Aga äkki Romeo kutsus Elisbethi siia, et talle seda rääkida, mida ta ennist mulle rääkis? Oeh, ma ei peaks oma pead vaevama selle tühise asjaga.. minu jaoks peaaegu tühise asjaga..
See loodus seal ümber oli vapustavalt ilus, eriti veel nüüd, suve alguses. See oli nii ilus, et ma ei märganudki, et keegi mu järel käis. Otseloomulikult oli see tema, Romeo.
"No, mis sind siia toob?" küsis ta.
"Ma käisin siin iga päev jalutamas," vastasin talle.
"Oo, tõsi või!? Mina käin siin ka iga päev, õigemini iga õhtu, jalutamas, ma pole sind siin näinud, või olen ma pime?" upsakusenoot tema hääles oli asendunud naljatleva hääletooniga.
"Njah, tegelikult pole ma siin tõesti ammu käinud- viimati vist sügisel. Mul on vahepeal lihtsalt nii kiire olnud, et ma pole jõudnud. Aga sina, miks sina siin käid? Sinu koht peaks olema hoopis alevis. Sa peaksid ju teiste pubekatega ringi jõlkuma," ütlesin.
"Ah, lõpeta, tule, lähme istume," ütles ta, kui olime ringiga silla juurde tagasi jõudnud.
Mm, siinne loodus pole tõesti selle ajaga karvavõrdki koledamaks läinud- kõik on sama ilus, või veelgi ilusam.
"Siin on ikka nii ilus," ütlesin.
"Jah, ma tahtsingi sulle rääkida. Ma ei ole selline poiss, nagu sa arvad ja nagu arvab su vanaema.. ma ei ole kunagi õhtuti alevis ringi hulkunud, ma ei ole kunagi suitsu teinud, ma pole kunagi joonud, ma pole kunagi midagi veel hullemat teinud. Sa saad aru mida ma mõtlen. Ja mu hinded on ka täiesti korras," rääkis ta.
"A..aga, aga Elisbeth.. ta rääkis ju, et sul on kehvad hinded ja sa käid pidudel ja.."
"Jah, Elisbeth. Muidugi, uskuge kõik teda!" oli ta ärritunud.
"Aga saad aru, ta on mu sõbranna.. ma mõtlen, oli mu sõbranna," ütlesin ja tundsin, kuidas pisarad hakkavad voolama.
EI! Ei.. ainult mitte praegu.. ma ei tohi nutma hakata. Ei tohi!
"Las su pisarad voolavad, nuta kõik välja, nii on parem, ma tean, et sa tahad nutta. Ja ma võin sulle toeks olla," ütles ta nii hoolitsevalt.
Olime mõlemad tükk aega vait ja mu pisarad lihtsalt voolasid ja voolasid ja voolasid..
"Aga mis siis saab?" küsisin.
"Mis? Millest?" küsis ta vastu.
Küsimusele ei vastata küsimusega. Ta teab täpselt, millest ma räägin.
"Elisbethist.. sa pead talle ju rääkima, et sa.." alustasin, kuid Romeo sekkus vahele.
"Jah, ma juba rääkisin talle," ütles ta ning vaatas maha.
"Ja mis ta siis ütles?" küsisin.
"Ta süüdistas sind, ütles, et sa tahad lihtsalt mind endale, et sa armastad mind. Ta ütles, et ma valetan, et sina käskisid mul seda öelda.. Ütle palun, Julia, kas sa tõesti armastad mind?" küsis Romeo.
Kas ma ütlen talle tõe? Praegu oleks täpselt õige aeg! Aga samas, mida ta minust mõtlema hakkab.. oeh! Mida ma teen?
"Mida sa ajad, ma ei armasta sind, issand jumal küll.. ja Elisbeth oli veel mu sõbranna, kuidas ta võis nii öelda," teesklesin.
"Et sa ei armastagi mind?" küsis ta imeliku hääletooniga.
"Ei, ei armasta jah," ütlesin ning üritasin teha väga ükskõikset nägu. Õnneks on näitlemine üks mu tugevatest pooltest ja ma loodan, et see tuli mul seekordki välja.
On vast ego.. küsis umbes sellise häälega, et kõik peaksid teda armastama. Noh, tegelikult ma ju armastangi..
"Kuule, ma vist hakkan koju minema," ütles ta mornilt.
Oleksin tahtnud talle öelda, et ta ei pea kõigile meeldima, et maailm ei tiirle tema ümber. Ta oli ju sellepärast õnnetu, et ma talle eitavalt vastasin. Oli ju!?
Peagi läksin ka mina koju. Vanaema magas, nojah, kell oli juba kümme.
Läksin ise veel pesema, seejärel lugesin raamatut ja läksin ka magama.
Hommikul ärgates oli väljas juba päris soe. Vaatasin oma telefoni, seal oli sõnum:
Hei! Tule täna kell 12.00 jõe äärde. :P
Nii, võite kaks korda arvata, kes see oli. No olgu, ma ei saa olla kindel, et see on Romeo, aga ma arvan, et see on tema.
Kui olin hommikust söönud, otsisin vanaema üles.
"Tere hommikust vanaema, ma lähen jõe äärde jalutama," ütlesin.
"Jälle?" küsis ta peenart rohides.
Noogutasin vastuseks ning hakkasin minema.
Huvitav, millest ta minuga rääkida tahab? Peab olema mingi väga tähtis jutt, niisama ta mind sinna ei kutsuks.
Lõpuks jõudsin kohale, aga ei näinud kedagi. Istusin sillale ja vaatasin lihtsalt seda ilusat ümbrust.
Peagi nägin kaugelt tulemas üht inimest. See oli tema. Iga kord, kui ma teda nägin, käisid mul külmavärinad kehast läbi.
Varsti jõudis ta minuni.
"Tsau, tore, et sa tulid," ütles ta.
Ta oli nagu ära vahetatud. Hoopis lahkem, hoopis toredam ja hoopis parem.
"Tsau jah, tore sindki siin näha," ütlesin sama lahkelt
Olime natuke aega vait ja siis ütles ta järsku:
"Julia, ma pean sinuga rääkima," ütles ta.
"No, palun väga!" ootasin huviga.
"Julia, ma ei saa sinuga sõber olla. Ma tunnen sinu vastu midagi enamat!"
"Mida?" küsisin, olles hämmingus.
Ta noogutas siis.
Tükk aega oli suur vaikus, kui ta järsku vette hüppas.
"EI!" karjusin ning sain mõne hetke pärast, et olin kõike eelnevat unes näinud.
Romeo:
"Maamps, hakkame minema!" hüüdsin alt ning peagi ta tuligi.
"Me hakkame juba hiljaks jääma," lisasin veel, panin tossud jalga ning läinud me olimegi.
Sõitsin koos ema- Victoriaga kooli. Noh, õigemini, ta viis mu sinna.
Tahate teada natuke minust?
Nonii, ma olen poiss, mu nimi on Romeo. Tean jah, mulle endale ei meeldi ka mu nimi. Ma olen suhteliselt rikas- õigemini, mu vanemad on. Mul on õde Ragne. Ta on 25-aastane, mina ise olen 18. Mu isa nimi on Veiko..
"Jou, Kevin," kuulsin Steni hüüdmas, kui kooli jõudsin.
"Em, Stennukene, ma pole Kevin, ma olen Romeo," ütlesin talle.
Sten on natuke napakas, teeb napakaid nalju ja ta on välimuselt samuti napakas. Kunagi ta mõtles endale tüdrukuid välja- ütles, et käib mingi Pillega- tegelikult Pillet polnudki olemas. Kõik arvasid, et see läheb üle. Aga praegu on ta 18 ja ikka peaaegu samasugune.
"Läheme klassi juurde," ütlesin Kevinile, kes oli ka nüüdseks garderoobi saabunud.
Hakkasime minema ning järsku nägin, et uksest astus sisse üks tüdruk. Üks väga ilus tüdruk. Vaikne tüdruk, tagasihoidlik tüdruk, aga ilus tüdruk. Vaatasin teda pikalt, kuigi tema seda ei märganud- ma loodan!
Jõudsime klassi juurde, kus osad klassiõed õppisid.
"Nonii, mis te õpite?" küsis Kevin.
"Meil on geos töö, daa!" ütles Marika talle vastu.
Ah, ei viitsi õppida. Tegelikult, kui aus olla, õppisin ma seda natuke kodus.
Kui geograafia tund läbi ja kontrolltöö tehtud, läksime füüsika klassi juurde. Seal nägin jälle seda tüdrukut. Ta oli koos Elisbethiga.
"Elisbeth!" hüüdsin. Tahtsin, et see tüdruk ootaks Liisut. Siis näeks ma teda kauem.
"Elisbeth, täna peole tuled?" küsisin, kui Liisu oli minu juurde jõudnud.
Aah, see tüdruk on nii ilus.. mul käivad judinad üle selja, kui ma teda näen. Ma loodan, et ta tuleb ka sinna peole- tegelikult ega ma muidu ei läheks sinna, ainult sellepärast, et ehk ta tuleb ka.. kuigi ta on selline vaikne. Kes teab!
"Kuule, ikka tulen," ütles ta ning enne, kui ma midagi vastu öelda jõudsin, oli ta juba läinud.
Läksin füüsika klassi, kus mu sõbrad mind juba ootasid.
"Ma kutsusin Elisbethi peole, ta tuleb," ütlesin.
Poistele meeldis see, sest neile meeldisid tüdrukud, neile meeldis Elisbeth, neile meeldis pidu, neile meeldis alkohol, neile meeldis tüdrukutega ila panna.. ja teate küll, kõik see värk.
"Kuulge, ega te ei tea, mis selle tüdruku nimi on, kes Liisuga koos oli?" küsisin poistelt.
"Eiii tea.." ütlesid Kevin ja Oskar nagu ühest suust.
"Ta nimi on vist Julia, ma kuskilt kuulsin," ütles Sten.
"Ah Stennu, su naljad hakkavad üle viskama, kui need puudutavad reaalset elu!" ütlesin talle pettunult, kuna lootsin, et saan vähemalt ta nimegi teada. Ega ma temast rohkem midagi ei teagi.
"See ei olnud nali, muide," ütles Sten ja läks klassist välja.
Pikalt ta seal väljas olla ei saanud, sest kohe kell helises.
--------------------------------------------
"Ema, ma olen kodus!" hüüdsin, kui korteri uksest sisse astusin.
"Tore, kohe läheme majja, pane ennast valmis!" hüüdis ema vannitoast.
Viisin koolikoti oma tuppa ning seejärel läksin kööki. Võtsin kausist paar küpsist ning läksin ema järel autosse.
"Peame mõni päev oma uutele naabritele ka külla minema," ütles ema.
EI! Ainult mitte täna!
"Täna?" küsisin tüütu häälega.
"Ei. Isa tuleb ju alles homme Soomest," tuletas ta mulle meelde.
Huuh.. Ma juba olingi unustanud oma isa olemasolu. Aga noh, vahet pole, kas ta on kodus või mitte. Ta vahib niikuinii kogu aeg jalgpalli.
"Ee.. ema.. kas ma võin täna Oskari juurde ööseks minna?" valetasin.
"No ikka võid, aga homme lähen linna isale vastu, tuled ka? Kell 10.00 tuleb laev," ütles ema.
"Ok, ma tulen," ütlesin ning astusin autost välja, kuna olime kohale jõudnud.
Läksin kohe jõe äärde jalutama. Mind lihtsalt lummas see koht, kui poisid võivad sellist sõna kasutada.. miks ei või? Miks tüdrukud arvavad, et poisid ei või kasutada mahlakamaid väljendeid? Poistele ei või meeldida kollane ega roosa värv. Poisid ei tohi olla tagasihoidlikud. Vähemalt nii rääkis Elisbeth ükskord. Aga teda ei tasu ka alati kuulata..
Oeh, kuidas ma loodan, et see tüdruk tuleks sinna peole.. miskipärast aiman ma vastupidist.. ja kui ta ei tule?
Jalutasin veel veidi jõe kaldal, siis hakkasin maja poole tagasi minema, kuna ema tegi mulle vastamata kõne. Peagi saabus mulle ka sõnum:
Musi.. kutsusin mõned sõbrad ka peole, võis? Elisbethilt.
MUSI? Mis musi ma talle olen? Einoh, väga hea et kutsus, järelikult tuleb ka TEMA.
"Mis te teete siis Oskari juures?" küsis ema, kui olin sõnumiga ühelepoole saanud.
"Ta pidi mingi hea filmi võtma, Sten ja Kevin tulevad ka," pool sellest lausest oli tõsi.
"Tüdrukud tulevad ka?" päris ema edasi.
Kehitasin õlgu. "Ma ei tea, ma ei tahaks eriti, aga vist mõned pidid tulema," valetasin jälle.
"Mh, kulla poiss, sa oled 18, oleks aeg juba naist vaadata," ütles ema.
Einotõesti, tema on nüüd küll see inimene, kes paneb paika, millal ja kus ma naise võtan.
"Esiteks, ma ei taha lihtsalt selliste eputrilladega koos olla, nagu nemad ja teiseks, las see jääda minu otsustada, kas ma võtan naise või mitte," ütlesin talle ja kavatsesin sellel teemal rohkem mitte rääkida.
Õnneks sai ka ema aru, et see on nõme ja mõttetu teema ning lõpetas selle. Ülejäänud tee me vaikisime ja kuulasime raadiot.
Kui koju jõudsime, läksin sööma ning siis oma tuppa. Panin muusika mängima ja olin natuke arvutis. Siis helistas Kevin ja ütles, et tema hakkab juba minema. Mõtlesin siis, et hakkan ka minema.
"Ema, ma lähen, helista mulle hommikul, kui sa kodust tulema hakkad," hüüdsin emale ning astusin uksest välja.
Läksin jala Oskari juurde, kodust polnud õnneks väga kauge maa minna. Peagi jõudsingi sinna ja nägin Elisbethi, kes mulle kohe sülle kargas.
"Tsauu musu," ütles ta ning tegi mulle põsele musi. Pühkisin selle käega ära ning läksin teiste poiste juurde.
Nad tervitasid mind ning mina tervitasin neid vastu.
---------------------------------------------
Kell oli juba kümme õhtul ning enamus olid täiesti täis. Kaasaarvatud Elisbeth.
Järsku hüüdis keegi kuskilt: "Tulge, poisid!" hüüdjaks oli Sten.
Kõik poisid läksid õue ning ma jooksin neile ka sinna järele.
"Tahad, veame kihla Romeo," ütles Stennu.
"No, mis sul pakkuda on?" küsisin.
"Elisbeth. Vaatame, kumb saab enne ta endale, see saab 5000.-. Mina loomulikult olen täiesti veendunud, et mina, niiet, lööme käed?" küsis ta.
Mõttetu diil, täielik võit- minupoolne. Stenil pole ikka kõik ülevalpool korras. Ka teised poisid naersid tema üle.
"Nõus," ütlesin.
Stennu jooksis kohe Liisu juurde. Aga minul oli südames vaid üks- Julia.
Njah, nõme lugu, et Julia siia ei tulnud, aga see selleks.
Läksin tuppa ning nägin, et Sten üritas Liisut tantsima saada. See tal vist hästi ei õnnestunud, aga ma siiski ei läinud teda segama, ma parem ootan, kui ta Liisu üksi jätab. Peagi see nii juhtuski, ma läksin Elisbethi juurde, võtsin ta käest kinni, tirisin tantsima ja hiljem suudlesin.
Lihtne, aga EI, ei, ärge arvake, et ma kasutangi tüdrukuid niimoodi ära- ei! Ma tean, et paljud poisid ei teeks nii, aga mina olen juba selline. Ma olen teinud valesid otsuseid ja teen neid arvatavasti kogu oma elu. Elisbeth on lihtsalt nii loll, et ta ei saa isegi aru.
---------------------------------------------
Ärkasin ning kuulsin esimest heli oma kõrvus- see oli minu telefon. Liisu oli mu kaisus maganud, seega pidin kiirelt ta enda küljest lahti rebima. Jooksin teise tuppa, kus oleks natukenegi rahulikum ja vaiksem, sest minu imestuseks olid juba nii mõnedki külalised üleval- kui nad olid üldse magama jäänud.
"Halloo!" ütlesin emale.
"Ma hakkasin tulema, tule välja," vastas ta vaid ning lõpetas kõne.
Läksin teiste juurde ning teatasin ka neile, et lähen ära. Liisu kargas mulle kohe sülle ja kukkus suudlema. Ma tean, et see kõneviis, kuidas ma Elisbethist räägin ei pruugi olla kõige viisakam, kuid ma ei saa muudmoodi, ma olen teda siiani kirjeldanud võimalikult täpselt.
"Tsau emps!" ütlesin kohe, kui olin autosse jõudnud.
Sain vastu tervituse ning siis märkasin, et ka Ragne- mu õde oli autos.
Ema rääkis mulle tänastest plaanidest. Kõigepealt poodi, siis õele reisipileteid ostma, järgmiseks ema ja õe sõbranna Ketlini juurde ning viimaks isale järele.
"Ma lähen Sportlandi," ütlesin, kui olime poodi jõudnud ning nägin, et ema ja Ragne pesupoodi otsustasid minna.
Seal polnud mingeid sobivaid riideid ja ega mul neid eriti vaja ka polnud, mul oli kodus rohkem riideid kui te arvatagi oskate.
Kui nägin, et ema ja Ragne toidupoe poole suundusid, siis läksin neile järele.
Nagu ikka, pidin mina käru vedama, aga ega mul ausaltöeldes midagi targemat ka teha polnud.
---------------------------------------------
Kui hakkasime koju jõudma, saatsin Elisbethile sõnumi, et me võiks kokku saada. Ta oli koheselt nõus ning ma palusin emal mind r-kioski juures maha panna.
Liisu oli juba kohal ning ma palusin, et ta tuleks minuga jalutama. Ka sellega oli ta päri ning me seadsimegi sammud pargi poole. Käest võtsin ma tal kinni alles siis, kui olin kindel, et suuremad rahvamassid meid ei näeks.
"Liisu, ma tean, et see võib kõlada imelikult, aga.." alustasin.
"Aga, Liisu, kas sa hakkaksid minuga käima?"
"Oh, ma juba ootasin, et sa seda minult küsiksid. Muidugi hakkaksin. Ja hakkangi!" ütles Elisbeth.
Noojah, seda oligi ju arvata. Nii ma siis suudlesin teda veel paar korda ning kallistasin ka. Ta oli nagu küünistega orav, kes kindlalt oma puu küljest kinni hoidis.
"Em, Liisu, ma peaks hakkama koju minema, me pidime täna maale minema, aga mõnipäev näeme eks!" ütlesin talle ning üritasin ta raudsest haardest end välja kiskuda.
"Njah, ma peaks ka minema, tsau siis!" hüüdis ta ning kadus sirelipõõsa taha.
Läksin jala kodu poole, õnneks siit polnud väga pikk maa.
Huvitav, kuidas ma ütlen Liisule, et see oli tegelikult ainult kihlvedu? Ja kuidas ma Steni käest raha kätte saan? Ja veel hullem, kas ma tohin selle suhte üldse lõpetada? Stennu ju ei öelnud midagi.. Ah, kui ma teda näen, siis küsin. Ega selle asjaga nüüd nii kiire ka pole. Kahju ainult, et ma Juliast ilma jäin. Kui ta nimi on üldse Julia. Ma olen täiesti kindel, et ta läheb meie koolist ära, kui ma just ise ei lähe. Oeh.. ma tahaks temaga kasvõi sõbraks saada.. ma teeksin selle nimel kõik!
Minu mõttelõnga katkestas eemalt lähenev Sten. Täpselt õigel ajal!
"Tsau, ma just mõtlesingi su käest paari asja küsida. Näiteks, kui kaua ma pean veel Liisuga käima?" küsisin.
"Suva, mäng on läbi, võistlus on läbi, kihlvedu on läbi, kõik on läbi! Ma oleks pidanud kohe alguses teadma, et sina saad ta endale. Ütle kurat küll kuidas sa seda teed?" ta paistis olevat päris vihane. Kelle peale? Minu? Ise oli nii loll.
Peale pikka vaikust vastas ta lõpuks mu küsimusele vähegi konkreetsemalt: "Jäta ta kasvõi homme maha! Ja rahaga.. ma ei tea millal sa selle raha saad- ma luban, et saad, aga ma ei tea millal, eks? Sobib!?"
Noogutasin ning viipasin siis hüvastijätuks käega. Läksin edasi, kuni nägingi juba tuttavat maja. Uksel seisis Ragne, käed puusas. No mida nüüd!?
"Kus sa olid? Me tahtsime juba minna," vingus ta.
No jumal, miks te ei läinud siis? "Mul oli vaja üks tähtis asi korda ajada, nüüd olen siin. Te oleksite võinud ilma minuta ka minna ju. Appi, ära vingu nii palju ausõna!" ütlesin talle.Selle peale pööritas ta vaid silmi ja kadus siis tuppa. Mina talle järele ei läinud, sest olin enam kui kindel, et varsti tulevad nad kõik välja ja me läheme maale.
Nii ka oli. Istusin autosse esimesena, kusjuures, imestage või mitte, aga mu õde võttis isegi sinna suure kotitäie asju kaasa. Peaks vaatama, mida tal nii palju on igale poole kaasa vedada. Võin kihla vedada, et enamus koti raskusest moodustasid meigiasjad.
Lõpuks jõudsimegi kohale. Enne, kui oma krundile läksime, mõtlesime, et teeme naabritega tutvust. Mulle see mõte meeldis, sest mulle meeldib uute inimestega tutvuda. Noh, loomulikult siis, kui nad on meeldivad inimesed.
"Kohal!" hüüdis isa ning läksime kõik autost välja. Nägin aias üht tuttavat inimest, see oli tema, Julia. Ta oli koos vanema inimesega. Kas see on ta vanaema? Jumala õnn, et ta mu naaber on! Ma tunnen, et olen kõige õnnelikum inimene terves universumis- ja seda ilma naljata!
Hmm, ta tegi aias tööd. Vähemalt nii mulle tundus. Järelikult- ta ei olegi mingi linnatibi! Ja see on ainult hea. No muidugi, ta ju ei käinud peol ka!
Ja kohe, kui ta meid nägi, jooksis ta tuppa. Miks ta küll ometi nii tegi?
"Tere!" ütles isa Julia vanaemale- no kui see muidugi oli ta vanaema.
Naine teretas teda vastu ning vabandas siis:
"Ärge tehke temast välja, ta on häbelik. Ta nimi on muide Julia, ma olen ta vanaema!"
Nonii, nii ma ju arvasingi. Ja ta nimi ongi Julia!
"Ei tee.. teil on siin väga ilus loodus, me mõtlesime siia maamaja ehitada. Aga siis mõtlesime vist ümber. Siin on nii inimestetühi koht. Kui kaugel elavad teie kõige lähedasemad naabrid?" küsis ema upsakalt.
See on kõige nõmedam külg ema juures. Ma üritasin endast head muljet jätta ja nüüd ema rikub kõik selle ära! No tere talv! Oot-oot, selle ma pean küll korda ajama. Me peame siia maamaja ehitama. Enne ma olin küll selle vastu, aga nüüd on seda vaja iga hinna eest. Mis oleks veel parem, kui olla naaber sellise tüdrukuga?
Julia vanaema ja ema vestlus oli juba kaugele arenenud, sellel ajal, kui isa ja Ragne ümbrust vaatasid.
"Minu poja nimi on Romeo.. aga me nüüd vist hakkame minema. Nägemist!" ütles ema. No oli tal vaja seda nüüd siis öelda, et minu nimi on Romeo!
"Head aega!" hüüdsin ka mina ja hüppasin autosse.
Hakkasime tagasi kodu poole sõitma. Tee peal rääkisid isa, ema ja Ragne veel sellest maamaja asjast. Ma üritasin asja tähelepanelikult kuulata, kuid ei viitsinud eriti sügavalt asjasse süveneda. Nii jäigi mul pool juttu kuulmata.
---------------------------------------------
"Romeo! Kurat võtaks, ärka juba!" hüsteeritses ema mu voodi ääres.
"Appi, mul on pool tundi tundide alguseni aega, ma jõuan vabalt. Igal hommikul on sama jama!" ütlesin vihaselt.
"Ragnega küll sellist jama ei olnud!" ütles ema.
Kui ta mulle tavaliselt sellist asja ütleb, siis ma lähen täiesti endast välja ja hakkan tema peale karjuma, aga praegu üritasin ma selle unustada.
"Mis te siis üldse minu tegemise peale aega raiskasite," pomisesin siiski emale vastu ning läksin kiirelt kööki, ennetades seda, et emal oleks olnud mulle kohe midagi vastu öelda, kui ma oleks viibinud tema läheduses.
---------------------------------------------
Koolipäev sai läbi, läksin koju ning avastasin, et mitte kedagi polnud kodus.
Ema oli laua peale jätnud kirja:
Läksime krundile, me siiski otsustasime, et ehitame sinna maja. Ragne on ka meiega. Laual on 100.-, osta omale ise süüa, sest meil ei ole kodus mitte midagi süüa. Me ise tuleme hilja, meil on vaja mitmest kohast läbi käia. Ära meie pärast muretse, me läheme ise kuhugi sööma!
Ema!
Jess, me siiski ehitame sinna maja! SUPER!
"Ema.. palun, ma teen kiiresti. Ole palun ainult vait!" ütlesin emale, et karjumist vältida.
"Sa ei peagi täna kooli minema, niiet pole midagi, mille pärast karjuda!" ütles ta, tehes vist oma kõige lahkemat häält, mida ma eales kuulnud pole.
Nonii, huvitav. Kuhu me siis täna läheme?
"Sa lähed isaga krundile. Aitad tal seal tööd teha!" ütles ema.
Ma olin üllatunud, et ema lubas mul sellise asja pärast koolist puududa. Ma ei saa üldse pihta, mis tal viimasel ajal viga on. Ta on kuidagi meeletult lahkeks muutunud. Kaks võimalust- kas on asi isas või on asi selles, et ta lihtsalt väga tahab maale maja ehitada. Ah ma ei tea.
Läksin kööki sööma, hiljem pesema ning olingi valmis tööle minema. Pean tunnistama, et peale paari kuud oli isaga päris tore rääkida. Temaga oli parem rääkida kui emaga. Palju parem. No-jah, ta on siiski ju mees.
Lõpuks jõudsime kohale. Mingisugused ehitusmehed olid ka seal. Veel nägin ma Julia vanaema.
"No suveks tahaksime ikkagi sisse kolida!" kuulsin, kuidas isa ehitusmeestega rääkis.
Suveks!? Juba! Jess!!! Mida kiiremini ma temaga tutvun, seda parem.
Vedasin seal mingisuguseid kive ja laudu, see oli kõik. Ja ema lubas mind sellise asja pärast koolist ära!
Ütlesin isale, et jalutan ümbruses ringi ning läksingi.
Kohe, kui olin kuuskede vahele jõudnud, märkasin eemalt mingisugust veekogu moodi asja. Läksin lähemale ning nägin ühte väga-väga ilusat kohta!
Istusin sillale ning mõtlesin- kõigest ja kõigist!
Olles mõtetes pidin ka ise ehmatama, kui järsku taipasin, et mõtlen oma unenäost. Ja kes oli mu öise unenäo peategelane?- otseloomulikult Julia!
Ma nägin unes, et Julia seisis mu ees, ta oli nii ilus! Nagu alati!
Huh, aga ma nüüd lähen, ma arvan, et isa juba ootab ka. Kuigi tundub nagu oleksin ma siin ainult viis minutit olnud, tegelikult on siiatulekust möödas juba umbes tund aega.
"Oh, Romeo, väga hea, et sa tulid! Me hakkame nüüd minema," ütles isa.
Istusin autosse, isa saatis veel ehitusmehed ära ja peagi me hakkasime sõitma.
"Millal meie maja valmis saab?" küsisin.
"Suve alguseks. Paar kuud veel ja ongi valmis. Meil on head töömehed!" ütles isa.
Hm, niiet ma saan suvel olla tema kõrval. Millised võimalused sul on, Romeo!
---------------------------------------------
Möödas on umbes neli kuud ja täna on 6. juuni.
"Romeo, kui koolist tuled, läheme kohe maale, sa tuled ka ja aitad meil asju lahti pakkida!" ütles ema, kui ma autost välja hakkasin astuma. Vastasin talle noogutusega, lõin ukse kinni ja sammusin koolimaja ukse poole.
"Jou, Romeo!" kuulsin Kevinit hüüdmas, vaatasin garderoobis ringi ning peagi nägingi teda ja Sveni. Nad viipasid mõlemad käega, et ma nende juurde läheksin.
"Tsau teile ka, läheme aulasse?" küsisin poistelt ning vaatasin samal ajal ringi, ma otsisin pilguga nii Elisbethi kui ka Juliat. Nende kahega oli asi väga kummaline. Nad olid sõbrannad, aga oli näha, kuidas Julia teda vältida üritas. Ma lootsin, et Elisbethi ei oleks täna koolis- seda olin ma lootnud iga päev, aga asjata! Ja ma lootsin veel, et näeksin kasvõi korra Juliat. Ma tean, et ega see nägemine midagi ei aita, aga siiski!
"Jep, räägi, mis sa suvel teed?" küsis Kevin, kui olime aulasse jõudnud.
Rääkisin neile ära kõik plaanid, mis mul siiani olid- siiski jäi üks plaan rääkimata, selleks oli Julia! Ma ei kavatsegi neile sellest rääkida.
Peagi jõudis ka Oskar saali ning aktus algas.
"Tere, oleme kogunenud viimast korda sel õppeaastal siia imekenasse aulasse, mis on täis säravaid naeratusi ning kauneid lilli. Muidugi kõige rohkem on siin tunda vabadusehõngu- sest peale seda aktust olete te ju vabad!" rääkis huvijuht.
Peale aktust läksime klassi, kus anti kätte tunnistused. Mul olid neljad-viied nagu ikka. Kui ka klassijuhataja tund oli läbi saanud, läksime poistega garderoobi. Seal kargas Elisbeth kohe mulle kaela.
"Musi, tule täna minu juurde, viitsid? Läheme enne poest ka läbi!" ütles ta.
Õõõõõõõõõõh, ma ei viitsi!
"Okei, mis mul muud üle jääb," proovisin jätta muljet, nagu oleksin teinud nalja. Ma imestan, et ta ei saa aru, et ma kasutan teda ära. Mulle ei meeldi need sõnad, aga mis teha, see on nii!
Liisu võttis veel oma koti, jätsin sõpradega hüvasti ja läinud me olimegi! Läksime üle parkimisplatsi, kus seisis tema buss. Elisbeth võttis mul käest kinni.
"Kas sa tunned Juliat?" küsis ta järsku. See küsimus tuli mulle üllatusena.
Raputasin pead, see oli aus vastus- oli ju!?
"Ta on nii imelik viimasel ajal! Saad sa aru, kui kurvaks ta muutus, kui ma talle ütlesin, et me käime!" ütles ta.
"Kuule, on sul vajadus rääkida seda kõigile või? Terve maailm ei pea seda teadma!" läksin endast välja. Sain aru, et olin ennast sellega reetnud, aga Liisu sellest õnneks aru ei saanud!
"No sorri, kallis, ära ärritu! Lihtsalt, ma arvan, et ta tunneb sinu vastu midagi!"
Jah, ma arvan ka.. NOT! Ta oleks viimane inimene, kes minu vastu midagi tunneks!
Peagi jõudsime poodi, ma ootasin Liisut poe ees, sest jäin Oskariga poe ette lobisema.
"Kurat! Kuule, ma pean minema, tsau!" ütlesin, kui mulle oli meelde tulnud, et pidin minema kohe peale kooli koju.
Saatsin ka Liisule sõnumi millele sain vastuseks sellise:
Tra, kindlasti läksid selle Julia juurde, on ju nii, eks!? Nõme oled, ma ei armasta sind enam!
Hea meelega oleks läinud jah! Aga kahjuks ma ei tähenda talle mitte midagi.
Mind ajab juba närvi see, et Liisu kogu aeg viriseb. Õnneks ma ei pea temaga kauem koos olema. Kui mitte täna, siis võib-olla juba homme ma ütlen talle seda, et ta on kihlvedu.
"Romeo, vaheta kiiresti riided ära! Kohe läheme. Ja võta need mõned asjad kaasa, mis sul veel on sinna viimata! Täna ööseks jääme sinna," ütles ema kohe, kui olin tuppa astunud.
Panin tunnistuse raamatu vahele, mida lugesin. Võtsin ka selle kaasa, vahetasin riided ära, panin mõned riided, mis põrandal veel vedelesid kilekotti ning olingi valmis. Vanas kodus oli nii imelik ringi käia! Kõik oli tühi, mööblit enam siin ei olnudki. Meil oli nimelt kahekorruseline korter. Kahe korteri peale oli meil kokku neli tuba pluss 2 vannituba, 2 wc'd ja 2 kööki. Ülemine korrus oli olnud minu ja Ragne, aga kuna Ragne kolis ära, siis oli see ainult minu. Alumine korrus oli ema ja isa päralt. Nii ka uues majas. No-jah, köök on küll üks ja see asub esimesel korrusel, aga ülejäänud maja on sama- muidugi palju-palju suurem!
"Romeo, lähme!" hüüdis ema alt. Mind tegelikult õudsalt häiris see, et ema kogu aeg karjus. Nagu ta ei oskakski normaalselt rääkida!
Jooksin kiirelt alla. Panin tossud jalga, viskasin teised tossud, mis veel esiku põrandal lebasid, kotti ning läksin autosse. Vanast kodust uude oli sõita umbes 10 km.
"Romeo, me läheme täna naabritele külla, tuled ka!?" küsis ema.
"Jah, aga ainult siis, kui sa ei karju enam nii nagu tavaliselt ja kui sa ei ütle iga lause ette Romeo!" ütlesin. Ma tegelikult vihkan oma nime!
Alles peale öeldut jõudis mulle kohale, et me läheme ju Julia juurde! See on mulle millegipärast täna väga vastumeelne. Ma ei tea miks. Võib-olla sellepärast, et Elisbeth oli mu tuju kihva keeranud- samas mind ei huvita see Elisbeth! Aga kes teab, võib-olla oli see tingitud hoopis sellest, et ma oleksin hea meelega tahtnud Juliaga kahekesi olla, mitte süüa koos ema, isa ja tema vanaemaga kooki ja teha head nägu!
Kui koju jõudsime, viisime asjad tuppa ning kohe läksime, sest ema ütles, et muidu jääks see väga hilja peale!
Koputasime ning peagi tuligi Julia vanaema uksele ning kutsus meid sisse.
"Juuuliaa!" hüüdis ta.
Mm.. tal oli nii ilus nimi, see kõlas veel tükk aega peale seda mu kõrvus!
Astusime esikust edasi kööki. Varsti tuli ka Julia sinna ning te oleksite pidanud nägema tema imestunud nägu! Ta on kuskilt aimu saanud, et ta meeldib mulle. Äkki Elisbeth rääkis!?
"Tere, mina olen Victoria. Ma olen teie uus naaber!" tutvustas ema end Juliale.
"Tore, mina olen Julia!" ütles Julia vastu. Ta hääl oli veel ilusam, kui tema nimi!
Ka mu isa tutvustas ennast. Nüüd oli minu kord, kuna ma ei tahtnud siiski endast ebameeldivat muljet jätta!
"Ma olen Romeo!" suutsin julguse kokku võttes öelda. Ma tundsin väikest värinat oma hääles- ma loodan vaid, et tema seda ei kuulnud!
"Kuulge, lapsed.. minge palun teise tuppa. Meil on üks tähtis jutt," ütles Julia vanaema, täpselt nagu ta oleks rääkinud mingisuguste seitsmeaastaste lastega, kes ei tohi midagi tõsisemat kuulda.
"Kuulge, ma lähen parem koju," ütlesin, kuid ema oli sellele rangelt vastu.
Oeh! Praegu oleks ju hea võimalus, aga mul on praegu midagi selle vastu! Ma tahaks ise ka teada, mis. Ma arvan, et asi on lihtsalt väsimuses, pingelanguses ja vihas. Et need kõik on korraga. Pluss veel see, et ma armastan Juliat, aga tema mind ei armasta!
Läksin siiski Julia järel tema tuppa. See oli ilus, helesinise ja kollase tapeediga, pool seina olid mingeid kirju täis. Ma ei hakanud neid praegu lugema.
"Noh.. sa oled see Elisbethi sõbranna?" küsisin, kui olime natuke aega vaikides istunud, kuigi ma ei tahtnud Elisbethist rääkida, aga siiski- mingi teema võiks meil ju alguseks olla. Kui me klapime, siis läheb ka jutt sujuvamalt!
"Jah.. mis ajast sa üldse minuga räägid? Sa oled ju rikas, mina vaene- maakas!" ütles ta sarkastiliselt. Kohe väga sarkastiliselt! Kas ta tõesti arvab nii? Mind vihastas see hetkel väga! See on Elisbethi töö, ta on Juliale minust halba rääkinud! Kurat!
"Tead mis.. kui sa sellisel teemal rääkida tahad, siis ole parem üldse vait!" ütlesin väga vihaselt. Ma lausa karjusin!
Julia vaatas mulle imestusest suurte silmadega vastu.
"Olgu, aga kui ma ausalt ütlen.. siis mulle ei meeldi sugugi Elisbeth.. Elisbeth on lihtsalt kokkulepe.. kõigest kihlvedu!" ütlesin peale pikka vaikust. Vähemalt on see nüüd südamelt ära räägitud.
"Mida? Kihlvedu?" olin suutnud Juliat jälle shokeerida.
"Jah, arvad, et ma tõepoolest armastan teda? Ah kamoon," ütlesin. Ma armastan hoopis sind!
Ma loodan vaid, et ta ei arva, et ma kõikide tüdrukutega nii käitun.
"Mh, mis mossitad, ega ma teistele nii ei teeks..(eriti sulle mitte) ja ma tean, see on nõme tegu, aga mis teha, mu sõbrad käskisid, ma tegelikult pole absoluutselt selline, nagu sa sellest jutust nüüd järeldad, ma olen täiesti normaalne!" rääkisin, et teda natuke rahustada ja end kaitsta. Ma tean, et see pole tegelikult mingi vabandus- aga siiski.
Julia vaatas mind väga imeliku näoga. Ma ise oleksin ka vist sellise näoga olnud, kui Julia oleks mulle kõike seda rääkinud.
"Mis sul hakkas nüüd? Miks sa nii vait jäid?" küsisin.
Mul on vist midagi viga.. Kõigepealt ei taha ma temaga rääkida, sest ma olen vihane ja tujust ära. Siis ma räägin temaga, vihastan ja karjun ta peale. Ja lõpuks ei taha ma temaga enam vestlust lõpetada!
"Ah, ma ei viitsi siin passida, kui sa mitte midagi ei räägi!" ütlesin ja läksin kööki tagasi.
Jälle mul viskas see kõik üle! Ma olen ikka kohutavalt tujukas.
Julia oli kuni meie lahkumiseni oma toas. Kes teab, äkki ei tulnud ta sealt isegi peale meie lahkumist välja!? Ja see on minu süü!
Läksime koju, istusin oma toas ja passisin lihtsalt lakke. Mul lihtsalt ei olnud mitte midagi muud teha! Võtsin telefoni ning otsustasin Elisbethile sõnumi saata.
Liisu, ma ei armasta sind, me vedasime Stennuga kihla, kumb enne su endale saab ja mina võitsin. Ära solvu.
Ma küll kahtlesin, kas saadan või mitte, kuid lõpuks saatsin ära ja vastuseks sain sellise:
Nüüd veate Julia peale kihla? Ei, ta on ju liiga hea selleks, et kihla vedada! On ju nii!? Kuule ma tean, sa valetad. Julia palus sul seda teha, eks? Ta palus sul mulle nii öelda, mis? Ta lihtsalt armastab sind nii palju, et ta tahab minust lahti saada, sellepärast ta käskis sul nii öelda! Sa ei teeks nii! Ma olen selles kindel. Aga sina, kullake, ava oma silmad. Sa ei näe, sa ei saa aru, et sind kasutatakse ära!
Läksin totaalselt endast välja. Oleksin praegu terve selle maja laiali lammutanud. Kuidas ta saab nii öelda? Kuidas ta saab arvata, et Julia ütles nii? Ma saaksin siis aru, kui Julia ütleks, et Elisbeth käsiks nii öelda, aga et Liisu arvab Juliast midagi sellist! Kuidas ta võib?
Siis võtsin nõuks minna jõe äärde jalutama. Jälle. Seal oli lihtsalt nii ilus ja rahustav. Kui olin umbes pool kilomeetrit kõndinud, jõudsingi kohale. Istusin sillale, vaatasin seda ilu ja mõtlesin- temast!
Vaatasin korraks jõest kõrvale ning nägin seal Juliat. Ta kõndis edasi ega kavatsenudki minu juurde tulla. Ma olen kindel, et ta ootab, millal ma ära lähen, et siis ise siia istuma tulla!
Läksin talle järele. Ta ei paistnud märkavat, et ma ta taga kõnnin.
"No, mis sind siia toob?" küsisin.
"Ma käisin siin iga päev jalutamas," vastas Julia.
"Oo, tõsi või!? Mina käin siin ka iga päev, õigemini iga õhtu, jalutamas, ma pole sind siin näinud, või olen ma pime?" Tegelikult ma natuke valetasin, ma alles paar päeva tagasi ju leidsin selle koha.
"Njah, tegelikult pole ma siin tõesti ammu käinud- viimati vist sügisel. Mul on vahepeal lihtsalt nii kiire olnud, et ma pole jõudnud. Aga sina, miks sina siin käid? Sinu koht peaks olema hoopis alevis. Sa peaksid ju teiste pubekatega ringi jõlkuma," ütles ta sama sarkastiliselt, kui ennist tema juures.
"Ah, lõpeta, tule, lähme istume," ütlesin, kui olime ringiga silla juurde tagasi jõudnud.
Ma tahaks, et see hetk kestaks igavesti!
"Siin on ikka nii ilus," ütles ta.
"Jah, ma tahtsingi sulle rääkida. Ma ei ole selline poiss, nagu sa arvad ja nagu arvab su vanaema.. ma ei ole kunagi õhtuti alevis ringi hulkunud, ma ei ole kunagi suitsu teinud, ma pole kunagi joonud, ma pole kunagi midagi veel hullemat teinud. Sa saad aru mida ma mõtlen. Ja mu hinded on ka täiesti korras," rääkisin talle. Ma ei taha, et ta arvaks minust seda, mis ma tegelikult pole!
"A..aga, aga Elisbeth.. ta rääkis ju, et sul on kehvad hinded ja sa käid pidudel ja.." kogeles ta.
Mul oligi õigus. Ma vihkan Elisbethi!
"Jah, Elisbeth. Muidugi, uskuge kõik teda!" muutusin jälle närviliseks.
"Aga saad aru, ta on mu sõbranna.. ma mõtlen, oli mu sõbranna," õigustas ta ennast ja ma nägin, kuidas ta pisarad hakkasid voolama.
Ta püüdis neid iga hinna eest varjata, aga ei suutnud.
"Las su pisarad voolavad, nuta kõik välja, nii on parem, ma tean, et sa tahad nutta. Ja ma võin sulle toeks olla," ütlesin hoolitsevalt.
Olime mõlemad tükk aega vait ja ta pisarad lihtsalt voolasid ja voolasid ja voolasid.. Oleksin tahtnud need ära kuivatada ja öelda, et kõik on hästi, et ma armastan teda, aga ma teadsin, et praegu ei ole õige hetk, on veel liiga vara.
"Aga mis siis saab?" küsis ta.
"Mis? Millest?" küsisin vastu, kuigi aimasin, et ta räägib Elisbethist.
"Elisbethist.. sa pead talle ju rääkima, et sa.." alustas ta, kuid ma sekkusin vahele.
"Jah, ma juba rääkisin talle," ütlesin ja vaatasin maha.
"Ja mis ta siis ütles?" küsis Julia.
Kas ma räägin talle tõtt või valetan? Kas ma ütlen talle seda?
"Ta süüdistas sind, ütles, et sa tahad lihtsalt mind endale, et sa armastad mind. Ta ütles, et ma valetan, et sina käskisid mul seda öelda.. Ütle palun, Julia, kas sa tõesti armastad mind?" otsustasin tõe kasuks- tõde on siiski kõige tähtsam! Või kui võib nii öelda, siis ühendasin meeldiva kasulikuga. Nüüd saan ju teada, kas ta armastab mind nii, nagu mina teda. Kui jah, siis ta ütleks mulle seda kohe, siin ja praegu!
"Mida sa ajad, ma ei armasta sind, issand jumal küll.. ja Elisbeth oli veel mu sõbranna, kuidas ta võis nii öelda," ütles Julia.
Niiet ta ei armasta mind. Ta ei tunne mu vastu midagi! Kuidas saakski üks nii ilus ja armas tüdruk armastada sellist jobu! Tundsin, kuidas terve mu maailm kokku varises.
"Et sa ei armastagi mind?" küsisin ja minu hääletoonist oli vist aru saada, et ma olen kurb ja murdunud.
"Ei, ei armasta jah," ütles Julia väga ükskõikselt. Ja see tegi haiget- tõsiselt! Ja tema nägu, mis oli veel ükskõiksem, tegi veel rohkem haiget. Ta ei tunne mu vastu midagi. Mitte midagi!
"Kuule, ma vist hakkan koju minema," ütlesin mornilt.
Julia noogutas ning ma hakkasingi minema. Ta jäi veel sinna. Aga kui koju jõudsin, nägin aknast, et ka Julia läks koju.
Kell oli kümme ning ma otsustasin magama minna. Enne seda käisin ka pesemas.
Sel ööl nägin jälle Juliat unes. Ta seisis jälle mu ees. Ta oli nii ilus. Tal olid helesinised silmad ja süsimustad juuksed. Ta nahk oli küll suhteliselt hele, kuid sellest polnud midagi- võib-olla see mind tema juures võluski. Ja järsku- ta hakkas minema üha kaugemale ja kaugemale ning kui oli minust juba väga kaugel, siis jäi ta seisma.
Võib-olla oli see märk sellest, et ma magasin oma võimaluse maha? Et ta oli mul eile peaaegu käes, aga kuna ma ei öelnud talle, et armastan teda, siis lasin ta käest!? Kui vaid keegi ütleks, mis tegelikult toimub- kas ta ikkagi tunneb mu vastu midagi? Oeh.. oleks kõik vaid hästi! Ma luban, et ei anna enne alla, kui näen Juliat jälle unenäos minu lähedal seismas!
Julia:
Olime natuke aega vait ja siis ütles ta järsku:
"Julia, ma pean sinuga rääkima," ütles ta.
"No, palun väga!" ootasin huviga.
"Julia, ma ei saa sinuga sõber olla. Ma tunnen sinu vastu midagi enamat!" ütles Romeo.
"Mida?" küsisin, olles hämmingus.
Ta noogutas siis.
Tükk aega oli suur vaikus, kui ta järsku vette hüppas.
"EI!" karjusin ning sain mõne hetke pärast, et olin kõike eelnevat unes näinud.
Ärkasin üles ning istusin voodile. Mida see unenägu küll tähendama pidi?
Läksin kööki sööma. "Tere hommikust! No mis sa kiljusid unes?" küsis vanaema.
Noogutasin talle tervituse vastuseks, sest jõin vett. Kui olin selle ära joonud, hakkasin rääkima.
"Kiljusin? Ahjaa, võib-olla tõesti, ma nägin lihtsalt midagi hirmsat unes," ütlesin.
Ja tegelikult ma ei valetanudki. See, mida ma nägin, oligi hirmus, vähemalt minu jaoks.
"Tead, Julia, sa ei peta mind ära, sa armastad seda poissi, eksole?" küsis vanaema. Olin shokis ja pidin vee peaaegu kurku ajama. Hakkasin kõva häälega köhima.
"Mis poissi, vanaema?" küsisin teeseldes, et olen segaduses. Tegelikult teadsin ma täpselt, et ta rääkis Romeost.
"Romeot, kullake. Ja on ju näha, et ta armastab sind ka!" ütles vanaema. Nonii, see hakkab juba üle piiri minema. Vanaema ei saa öelda, et Romeo armastab mind, kui ta ei tea ise mitte midagi! Sain vihaseks, kuid üritasin rahuneda.
"Vanaema, lõpeta, ise sa ei tahtnud et ma temaga suhtleksin ja ta on äärmiselt nõme poiss, ma ei hakkaks temaga elu sees suhtlema, mis siin siis veel armastusest rääkida. Ma lähen jõe äärde, seal ma saan ennast kõige paremini rahustada!" rääkisin vanaemale, viimase lause ajal panin vesti selga, sest õues sadas vihma. Niipalju siis seda ilusat ilma suvel! Astusin uksest välja ning tõmbasin kohe kapuutsi pähe.
Kohe, kui sillale jõudsin, nägin eemalt, et ka Romeo tuleb siiapoole, aga mitte kodust, vaid hoopis teisest suunast. Järelikult on ta siin platsil olnud kauem, kui mina, mitte ei tulnud siia minu järgi!
Kas ma lähen ära või jään siia?
"Tere, Julia!" hüüdis poiss rõõmsalt, kui oli minu juurde jõudnud.
Ma teretasin Romeot vastu: "Tere jah, mis sa siin teed?"
"Niisama, tulin jalutama, ja sina ise?" küsis poiss vastu. Ma vastasin Romeole samaga. Ma ei hakanud talle rääkima, mida vanaema meist arvas.
"Kuule, sa ju usud mind? Sa ei arva ju tõesti, et Elisbeth rääkis tõtt? Kas sa usud mind või Liisut?" küsis Romeo järsku. Ma võpatasin, sest polnud midagi sellist oodanud. Mõtlesin tükk aega enne, kui vastasin. Ma tegelikult ei teadnudki mida vastata.
"Njah.. nii ja naa, natuke ma juba tunnen sind, aga siiski piisavalt vähe, et sind veel tervenisti tunda, niiet ma ei tea," otsisin õigeid sõnu selle väljendamiseks. See tõepoolest oli ju nii, ma tahtsin uskuda Romeot aga ma ei tundud teda nii palju, et saaksin teda uskuda ja usaldada.
Tükk aega oli suur vaikus, tõenäoliselt ka Romeo tahtis leida õigeid sõnu.
"No tegelikult ma sain kohe aru, et kas Elisbeth valetab või on selles loos midagi muud viltu, selles kihlveo asjas. Muidu poleks sa talle seda sõnumi teel öelnud ju," ütlesin.
"Mida sõnumi teel öelnud?" küsis Romeo. Küllap ta on siis palju tähtsaid asju telefoni teel ajanud.
"Seda käimise värki, aga vahet pole, sa ei taha vist sellest eriti rääkida," ütlesin, kuigi tegelikult soovisin sellest hoopis ise vaikida.
"Käimise värki?" küsis Romeo täpsustuseks, mõtles natuke ning rääkis edasi: "Ahsoo, et ta valetas selle kohta ka? Kurat, ma läksin tema pärast.... aah, ma ei saa aru, mis tal viga on. Palun, luba, et sa ei usu teda enam!" ütles Romeo raevutsedes. Ta oli ikka väga vihane ja seda ka õigustatult!
"Ei, ei usu, luban, et ei usu!" ütlesin kindlalt.
"Tule, tule minuga kaasa," ütles Romeo peale pikka vaikust, võttis mul käest, tõmbas mu püsti ning me hakkasime minema. Ma ei teadnud isegi, kuhu.
"Kuhu me läheme?" küsisin, kui olime juba 15 minutit vaikinud.
"Elisbethi juurde, ta tunnistab sulle kõik üles!" ütles Romeo.
"Mida? Kas sa mõtled ka? Siit on 6 kilomeetrit. Helista talle parem!" ütlesin kui olin teada saanud Romeo absurdse idee. Ta on vist ikka päris vihane!
Ta noogutas, naeris korraks ning võttis siis telefoni, et sealt Elisbethi number otsida. See kutsus paar korda, siis pani Romeo kõlari peale.
"Jaa!" ütles Elisbeth tüdinenud häälega.. Ei tea, mis neil omavahel täpselt juhtus?
"Kuule, palun selgita, miks sa valetasid, et ma saatsin sulle smsi, mitte ei kohtunud sinuga silmast silma siis, kui me käima hakkasime?" ütles Romeo. Nähes, et ma hakkasin midagi ütlema, pani ta käe mu suule. See oli imeline, sest esiteks ta puudutas mind ja teiseks, ma võtsin ta käest, et ta käsi oma suult ära võtta. Kuid ta ei lasknud mu käest lahti, ta hoidis sellest tugevalt kinni, nagu polekski tahtnud iial lahti lasta. Ta vaatas mulle sügavalt silma ja mina tegin sama. Siiski mingi asi katkestas selle.
"Romeo!? Oled sa seal? Kuuled ka vä?" kuulsime Elisbethi karjumas.
"Jaja.. sorri, mingi leviauk, ma otsisin levi. Räägi uuesti," vabandas poiss end.
"Ma ütlesin, et ma ei teinud midagi sellist ja sina veel usud seda litsi!" nähvas Elisbeth närviliselt.
"Hm.. tõesti.. ma ei ole öelnud, et ma usun mingit litsi. Keda sa üldse litsi all mõtled? Kui sa ei ütle, siis ma võin sinu juurde ka tulla," küsis Romeo, kuigi ta teadis, et Elisbeth räägib minust.
"Mis sa ise arvad kes.. okei jaaa, ma ütlesin Juliale seda, hull asi ju!" tunnistas Elisbeth.
"Okei, tänks. Tsau!" ütles Romeo kiirelt ning pani kõne kinni. Seejärel pani ta telefoni taskusse. Ta vaatas mulle otsa, mina aga maha. Tundsin, kuidas pisarad jälle silma kipuvad, aga üritasin neist üle olla.
Romeo taipas seda ja ei öelnud õnneks midagi. Peagi pühkis ta mu pisarad oma käega ära ja meie pilgud kohtusid taas. Ta võttis mul ümbert kinni, tõmbas mu enda vastu ja surus oma huuled mu suule.
Tõmbasin ennast kiiresti tema haardest lahti.
"Hm, ma arvan, et peaksin koju minema. Tuled ka?" küsisin. Romeo noogutas vastuseks ning me hakkasime tagasi kodu poole jalutama. Kumbki meist ei rääkinud midagi. Kuigi jah, ma teadsin, et mina ei peaks häbenema- siiski, ma tegin seda. Nii me vaikiseme terve tee.
"Tsau siis, millalgi ehk näeme!" ütlesin Romeole ja viipasin talle veel hüvastijätuks käega. Ta tegi sedasama ning läks siis koju. Kui ta oli uksest sisse astunud, jooksin kiirelt jõe äärde tagasi.
Ma loodan, et ta ei näinud mind!
Läksin istusin sillale ning mõtlesin.
See oleks olnud mu elu võimalus! Aga kas ta ikka tahab mind? Äkki olen mina tal ka mingi kihlvedu või kokkulepe? EI! Ma pean Romeo oma peast välja viskama!
Kuhugi edasi ei tahtnud ma enam minna, seega jäi üle vaid minna koju tagasi. Kui olin tuppa jõudnud ja jalatsid ära võtnud, läksin kööki, kus ootas mind lõunasöök. Vanaema oli teises toas. Hõikasin teda, kuid kui vastust ei saanud, aimasin, et ta magab.
Söök oli maitsev kuid sellegipoolest ei tahtnud ma palju süüa. Mul lihtsalt polnud isu! Läksin vanaema tuppa, et vaadata, kas ta on seal. Kui nägin, et teda polnud, jäin sinna televiisorit vaatama. Täpselt siis, kui esimene reklaamipaus algas, kuulsin kuidas keegi uksest sisse astus. Läksin ise ka esikusse vaatama, kes seal on, arvates, et see on vanaema. Kuid pidin üllatuma, seal oli küll vanaema, kuid temaga kaasas oli mu sugulane Heidi.
"Heidi! Sina siin! Tead ka, kui kaua ma olen sind oodanud?" kallistasin kõvasti Heidit.
"Oeh.. mina olen ka juba kaua oodanud, et siia saaksin. Viimati käisin siin vist eelmise suve lõpus? Aga noh, see pole praegu ju tähtis, hoopis tähtsam on see, et ma praegu siin olen!" rääkis ta. Tänasin vanaemat ning ta ütles, et see pidigi üllatus olema. Mul oli igatahes väga hea meel Heidit siin näha!
Kutsusin ta oma tuppa, vanaema jäi kööki. Rääkisime mõlemad Heidiga möödunud kooliaastast. Ta oli minust natuke noorem, lõpetas sellel aastal kümnenda klassi.
"Näe, meil on siin naabrid ka, alles nüüd kolisid sisse, paar päeva tagasi!" ütlesin Heidile, kui lõpuks peale pikka juttu vaikus saabus.
"Seal elab üks poiss ka," lisasin natukese aja pärast ja tegin Heidile silma.
Heidi noogutas ning mulle tundus, nagu ta kõhkleks natuke, mida öelda või mida mitte. "Ma tean, vanaema rääkis, ta nimi on Romeo. Me tunneme üksteist. Me käisime umbes aasta tagasi, kui ta siia kolis, läksime me lahku. Aga tegelikult ma vist tunnen ta vastu ikka veel midagi," rääkis ta.
"Njamh, tegelikult ta meeldib veidike mulle ka, aga seda on nii tähtsusetult vähe," valetasin natuke.
"Ma tean, vanaema rääkis, aga ta ütles küll, et teil on mingi suur armastus! On see tõsi?" küsis Heidi ning mul polnud aimugi, kas ütlen talle tõtt või mitte.
"Ah, ei. Vanaema ütles mulle ise ka seda, aga tegelikult see pole ju nii," ütlesin igaks juhuks. Kes teab, kellele ta sellest rääkida võib.
Me mõlemad olime tükk aega vait.
Kas ma näitan talle seda kaunist kohta jõe ääres või mitte?Kui Romeo on seal, äkki ta tunneb Heidi ära ja siis nad räägivad seal mitu tundi ja mina tunnen ennast täiesti kõrvalejäetuna? Samas oleks see Romeole heaks testiks- kas ta jätab mu unarusse kui kohtab tüdrukut, kellega ta kunagi käis? Või oli ka Heidi mingisugune kihlvedu? Aga kui ma meeldin Romeole.. kasvõi natuke.. siis ta ei jätaks mind unarusse. Siiski, äkki on see koht mulle viimasel ajal eriti armsaks saanud just sellepärast, et ma olen seal TEDA kohanud!? Ja ma ei taha Heidit MEIE kohta lubada? Oeh..
"Teeks sulle siis kohe voodi ära, pärast on lihtsalt kergem.. kauaks sa siia üldse jääd?" küsisin ning otsustasin, et ei räägi Heidile sellest ilusast jõeäärsest kohast enne, kui ta ise midagi ei küsi.
"Jah.. teeme ära!" Naeris ta, "Ma mõtlesin jääda nädala lõpuni, niiet elagu 16-20 juuni! Ma tahan lihtsalt jaanipäevaks koju minna!"
Noogutasin selle peale ning viipasin käega, et Heidi tuleks koos minuga madratsit tooma.
"Vanaema, kus meil see suur madrats on? Tead küll, see valge, triipudega," küsisin.
"Kuuris," vastas vanaema lühidalt, sest avastas just, et puder hakkab üle keema. Heidi tuli minu järel kuuri ning ma nägin naabrite hoovis Romeot. Lootsin vaid, et nad üksteist ei märka.
Kui olime madratsi minu voodi kõrvale maha pannud ja läksime tekki tooma, tundsin taskus värinat ning heli andis märku, et mulle oli sõnum tulnud. Võtsin telefoni, mille ma muide alles saanud olin, kätte ning vaatasin sõnumit.
Hei! Kui te viitsite, siis äkki tulete homme kell 12.00 jõe äärde. Romeo!
"MIDA? Sa ei usu seda, Heidi!" kilkasin ning jooksin mööda tuba ringi.
See on lapsik- ma tean, aga seekord oli lapsik käitumine õigustatud- saatjaks oli ju Romeo! Kas ma ütlen ikka Heidile või hoian seda tema eest saladuses ning valetan midagi muud kokku? Ei, vahet pole. Kui Romeo juba kirjutas: "Kui TE viitsiTE," siis järelikult ta nägi Heidit või sai teada, et Heidi on siin. Aga see oli siiski kummaline- aeg ja koht oli kõik sama, mis tol korral uneski, aga seekord ei olnud see unes!
Tahtsin öelda Heidile, et ta mind näpistaks, kuid oleksin ennast liialt reetnud.
"Homseks on meil peaaegu plaanid tehtud, me läheme kell 12 jõe äärde, Romeo kutsus!" rääkisin Heidile.
"Appi, ma tavaliselt ju magan sellel ajal, aga Romeo pärast võiks ükskõik milline tüdruk varem ärgata!" ütles ta ning ma tundsin, et võib-olla oleks siiski õigem neid homme kahekesi jätta.
Noogutasin ning läksime siis uuesti tekkide järele, kuna eelmisel katsel me kohale ei jõudnud.
Kui voodi oli valmis saanud istusime ning rääkisime lihtsalt tühjast-tähjast. Pärast väikest vaikust tõusis Heidi püsti ning läks kiirelt oma spordikoti juurde.
"Mul pole ju midagi selgagi panna! Julia.. valime juba täna riided ära, siis saab homme kauem magada. Valime siis mõlemad.. ühed sooja ja teised külma ilma jaoks! Hm.. kuidas see roosa seelik oleks? Või hoopis see.. ei, roosa. Mh, too oma asjad ka siia, vaatame koos üle!"
Heidi proovis mitut seelikut ja peale selle veel mitut pluusi. Tundsin, kuidas järgmised kolm päeva hetkega põrguks muutusid!
"Em, Heidi. Me ei lähe moeshow'le ega kuhugi mujale sellisesse kohta, kõigest Romeoga õue!" ütlesin.
Kas ta tõesti on nagu Elisbeth?
"Jah, aga ilus peab ikka olema. Kuule, homme ärata mind kümne ajal üles, ma lähen pesema!" vaidles Heidi vastu.
Äkki käime ilusalongist ka läbi? Või solaariumist?
Noogutasin talle. Ma tundsin, et mul ei ole enam mingit tuju kellegagi rääkida. Siiski tuli vanaema varsti mu tuppa ning küsis, kuidas meil läheb.
"Kell on juba üheksa, ma lähen magama. Hakake siis teie ka ennast magama sättima!" ütles ta. Nägin, kuidas Heidi nägu krimpsu tõmbus. Ta on harjunud ju poole ööni üleval olema.
"Juba? Kamoon, ma ei jää iialgi nii vara magama!" nähvas Heidi vastu. Vanaema läks välja, sest teadis, et vaikimine sel hetkel võis olla kõige parem.
---------------------------------------------
"Heidi! Ärka!" hüüdsin, kui kell oli saanud 10.30.
Peagi ta ka ärkas ning karjus mu peale, miks ma teda kell 10.00 ei äratanud.
"Ma ei jõua ju ennast korda teha!" vingus ta.
"Kui sa praegu ei karjuks, vaid juba toimetaksid, oleksid sul pooled asjad tehtud!" ütlesin ning läksin kööki, et mitte talle riiete vahetamisel ette jääda.
Täna katsin laua ise, sest vanaema oli lauale kirja jätnud, et läks poodi. Kirjutasin samale paberile:
Läksime kell 12.00 jalutama. Tuleme lõunasöögiks tagasi! Julia.
Olin kindel, et vanaema ei jõua enne meie minekut tagasi.
Varsti tuli Heidi ka kööki, kus hakkasime sööma.
"Ma tahaks pesema minna!" ütles ta ning ma juhatasin ta vannituppa.
Nüüd läheb tal mingi, võib-olla kaks tundi? mõtlesin, kuid siiski möödus vaid 45 minutit, kui ta juba minu toas tagasi oli.
Ta meikis ennast, siis kammis juuksed ning peale seda avastasin, et peaksime minema hakkama. Kell oli juba 11.40 ja teades, et Heidil läheb veel aega, ütlesin selle ära.
"Kuule, kui sa mõtled, et teil võiks Romeoga mingi teema tulla, siis unusta ära. Ma olen jälle tagasi ja ma olen täiesti kindel, et tema armastus minu vastu ei ole veel kustunud!" ütles Heidi uhkelt ning ma hakkasin kõhklema, kas lähen ikka kaasa.
"Hah, julgesid ka lõpuks oma suu lahti teha!" ülbitses ta aina edasi.
Okei, Julia! Sa ei saa talle vastu! Aga sa pead, sa ei tohi alla anda, ta ei saa sinu kodus sinuga niimoodi käituda! Pane ennast maksma!
Aga ma ei saanud midagi teha, Heidi oli minust üle.
"Tule nüüd, lähme, Romeo ootab!" ütlesin viimaks. Läksime esikusse, kus olid jalanõud. Panime need jalga. Ma imestasin, et Heidil polnud viie sentimeetriseid kontsakingi.
Läksime jõe äärde, Romeo oli juba seal. No-jah, kell oli ka juba 12.06.
"Tsau!" hüüdis Heidi kohe, kui oli Romeot märganud. Heidi jooksis Romeo poole ning kallistas teda. Romeo kallistas Heidit, näoga minu poole ning naeratas. Ma ei tea kas see naeratus oli mulle mõeldud või mitte, aga ta vaatas sel hetkel igatahes minu poole.
"Tsau sulle ka!" hüüdis Romeo mulle. Ta ei kallistanud mind. Ma oleksin seda soovinud- väga. Aga ma arvan, et tal oli veel häbi eilse pärast. Või ei olnud? Äkki talle meeldis see?
"Tere jah," ütlesin ning vaatasin maha. Natukese aja pärast tegin ettepaneku istuda sillale. Seda me tegimegi.
Otseloomulikult, nii nagu ma arvanud olin, hakkasid Romeo ja eelkõige Heidi rääkima oma niiöelda "minevikust". Ma tundsin ennast täielikult üleliigsena.
"Ma lähen jalutan natuke," ütlesin neile, et nad saaks omavahel rääkida. Oma telefoni jätsin ma sinna, ma tahtsin, et see salvestaks seda, mida nad räägivad.
"Mine, mine jah!" ütles Heidi sellise kergendatud häälega.
Tegin ühe ringi ümber selle metsatuka. Ise lootsin samal ajal, et nad ei näeks ega võtaks mu telefoni ära.
Kui tagasi silla juurde jõudsin, vestlesid nad veel lõbusalt. Ka mu telefon oli sealsamas rohu sees, kuhu ma ta jätsin. Salvestasin selle kähku ära ja istusin neile lähemale- see tähendab, Romeole lähemale. Järsku mul hakkas seest imelik. Nagu oleks olnud palav, samas ise ma värisesin ja teadsin, et mul on külm. See oli nii kummaline..
"Julia, palun ärka juba!" kuulsin Romeo häält. Ma minestasin?
Tegin aeglaselt silmad lahti ja nägin Romeot oma näo lähedal, väga lähedal. Just nagu siis, seal tee peal. Kui me.. jah.
"Ma arvan, et me peaksime su koju viima!" ütles Romeo ning läks minust natuke kaugemale, et saaksin tõusta. Alles siis, kui olin istuma tõusnud nägin ka Heidit. Romeo võttis mu käest kinni ning aitas mu püsti. Ma ei suutnud sellel hetkel midagi öelda ja nii otsustaski Romeo mind koju viia.
"Arvad, et ta ise ei saa minna, et sa pead tal käest kinni hoidma?" küsis Heidi Romeolt sarkastilise hääletooniga. Ta jälgis mind väga vihase ilmega.
"Ei, Heidi. Mida sa mõtled endaarust? Ta ei jaksa ju püstigi seista, rääkimata kõndimisest," ütles Romeo.
"Ei tegelikult ka, ma võin ise ka kõndida," ütlesin Romeole. Ta vaid noogutas ja lasi siis mu käest aeglaselt lahti. Teine käsi oli tal ümber minu, mille ta ka peagi ära võttis. Tegin paar sammu ja tundsin, kuidas jälle nõrgaks muutun. Haarasin kiiresti Romeost kinni, enne kui kukkunud oleksin.
"Oh sind tobukest!" ütles Romeo ning pani uuesti käe mu ümber. Heidi kõndis meie ees.
Kui olime tuppa jõudnud, tuli mulle alles meelde, et mu tuba oli totaalselt sassis. Pealegi olid siin veel Heidi riided igal pool laiali.
"Sorri, mul on siin väga sassis, aga enamus on Heidi asjad," üritasin natukenegi nalja teha, aga tõenäoliselt Heidi solvus selle peale ning läks kööki. Romeo kõndis natuke toas ringi, mina otsustasin voodil istumise kasuks.
"Oii, ei! Su vanaema tuleb!" hüüdis ta järsku aknast välja vaadates.
Kurat, selle peale polnud ma küll mõelnud! "Hm, sa pead minema," ütlesin ma nii rahulikult, kui sel hetkel vähegi suutsin. Läksin ka ise vaikselt akna juurde ning nägin, et vanaema hakkas juba kohe värava juurde jõudma.
"Mine aknast!" tegin ettepaneku, kuid Romeo keeldus ning otsustas ukse kasuks. Ta tegi mu laubale musi ning soovis mulle head paranemist- ja läinud ta oligi!
Tegin akna lahti, et kuuleksin, mida vanaema ütleb, kui Romeot näeb. Kui tal üldse tuleb mõni sõna suust välja.
"Vabandust, ma juba lähen. Ja ma ei olnud üldse kaua, ma tulin selleks, et Julia koju tuua, ta minestas enne sillal ja ma otsust..." vanaema katkestas Romeot.
"Seda juttu ei usu sa ise ka! Mine siit kohe ära ja hoia mu lapsest eemale!" ma polnud vanaemat enne nii vihase hääletooniga rääkimas kuulnud.
Romeo lausus veel: "Vabandust!", tegi värava lahti ning läks koju. Peagi kuulsin ma köögist vaikset jutusuminat ning varsti peale seda kolme vihast koputust mu uksel. "Julia!" hüüdis vanaema ning tuli uksest sisse, näost nii vihane, nagu ta kunagi varem olnud pole.
Tõusin püsti ja nägin aknast, et Heidi jooksis Romeole järele. Siis läksin akna pealt ära, sest vanaema hakkas rääkima.
"Nonii!? Mida see poiss siin tegi? Ma ei lubanud sul temaga suhelda, nüüd käib ta sul juba külas. Jumal tänatud, et Heidi siin on, kes teab, mis siin juhtunud oleks. Te olete nüüd paar? Armastate üksteist? Või kuidas see noorte keeles ongi!?" rääkis vanaema. Naljakas oli teda kuulda nii rääkimas: "Armastate üksteist? Olete paar?" Aga siiski ei oleks mul sel hetkel mingit naeru välja tulnud.
Mida vanaema õige arvab? Et me.. teate küll.. tegime.. seda!? Jumal küll! Nagu ta kohtuks minuga esimest korda.. ta peaks mind läbi ja lõhki tundma.. aga mitte arvama, et ma.. Ja muidugi on Heidi see kõige parem asi siin ilmas. Jumal tänatud, et Heidi ikka siin on. Tõesti, jumal tänatud, et ta ülehomme ära läheb!!
"Vanaema, kas sa üldse lubad mul seletada?" küsisin. Vanaema noogutas: "Kui sul on üldse midagi seletada."'
"Jah, on. Kuula siis," ütlesin. "Me läksime jõe äärde, sest Heidi ja Romeo on vanad sõbrad, või noh.. Romeo oli enne siia kolimist Heidi klassivend. Nüüd ta nägi, et Heidi on siin ja kutsus meid õue, et ta saaks Heidiga rääkida. Jõe ääres hakkas mul järsku nii külm, et ma minestasin ära. Nüüd Romeo tõi mu koju, ongi kõik! Sa peaksid õnnelik olema. Heidi poleks küll selle peale tulnud, et mind koju tuua, tema oleks mu hea meelega sinna jätnud!" selgitasin vanaemale rahulikult. Paistis, et vanaema mõistis mu olukorda. Kuid see oli vaid lootus.
"Ja sul oli muidugi vaja selga panna kõige õhemad riided, mis sul üldse kapis on!? Kõik muidugi selleks, et see Romeo sind märkaks. Aga sa ära looda, et see nii jääb. Ma ei luba seda poissi su lähedale. Saa aru, Julia, ma tahan sulle ainult kõige paremat!" ütles vanaema.
Mitte keegi ei saa minust kunagi aru.. see on täiesti ebaaus, ma ei suuda enam nii!!!!!!!!!!
Vanaema lahkus mu toast, kelle asendas peagi Heidi. "Romeo läks koju!" ütles ta. Nagu mind see huvitaks!? Aitäh, et seda mulle nina alla hõõrud. Erinevalt sinust, EI TOHI mina temaga suhelda!!!! Miks? Miks kõik on nii ebaõiglane???? MIKS??
"Ahjaa.. ma rääkisin just oma emaga. Ta ütles, et nad lähevad reisile," lisas Heidi oma uhke häälega.
"Ja siis?" pobisesin talle vastuseks.
"Mis ja siis? Ma ei viitsi koju minna, seal on üksi igav. Ma jään veel siia. Mingiks kaheks nädalaks võinii umbes. Vanaema oli ka nõus, ta ütles, et see on just tore, et minuga koos olemine viib su üleliigsed mõtted minema," rääkis ta.
ÜLELIIGSED MÕTTED? ROMEO EI OLE ÜLELIIGNE!!!!!!!!!!!!!! Ainus, kes siin üleliigne on, on Heidi!! Ta tuli siia ja rikkus kogu mu elu ära. KOGU mu elu! Ja nüüd kavatseb ta veel kaheks nädalaks siia jääda? Ma ei saa aru, kuidas vanaema lubab Heidil- HEIDIL!!! Kõige õelamal inimesel terves universumis- siia jääda pea kuu lõpuni, aga minul ei luba Romeoga isegi mitte suhelda! See asi on minu jaoks täiesti mõistmatu!
Niipea, kui Heidi oli vannituppa läinud, võtsin öökapilt telefoni, rahakoti, panin selga soojema kampsuni, toppisin seljakotti mõned püksid ning paar pluusi, tegin akna lahti ning jooksin ära- jah, põgenesin! Ma ei uskunud ise ka, mida Heidi oli minuga teinud.
Kallis vanaema, see ei ole Romeo süü, see on HEIDI süü!
Jooksin kiirelt jõe äärde ning helistasin romeole.
Tsau.. palun tule jõe äärde.. jah.. ma siin seletan.. Palun!? Kas sa saaksid kiiresti teha? Olgu, näeme. Kutsusin Romeo jõe äärde. Kui tema mind praegu ei aita, siis ma võin teile lubada, et hüppan siiasamasse jõkke!
Peagi nägin Romeot jooksmas. Vihma siiski sadas. Õnneks oli tal pähe tulnud kaks vihmavarju kodust kaasa võtta.
"Julia.. mis on? Su nägu.. see on täiesti punane!?" päris ta, kui oli minu juurde jõudnud. Ta ulatas mulle vihmavarju ning tegi ka enda oma lahti.
"Jah.. Heidi.. Ta on terve mu elu totaalselt sinnasamusesse keeranud.. ja vanaema, ta ütles, et ta ei luba mul enam sinuga kohtuda. Aga selle ta võib kiiremas korras ära unustada. Romeo, sa meeldid mulle. Ülekõige!" ütlesin, sest tundsin, et pean selle välja ütlema. Ma ei saanud seda kauem saladuses hoida.
"Okei.. ja sa tahad põgeneda?" küsis ta. Ma noogutasin.
"Sel juhul ma tulen koos sinuga. Tule, lähme minu juurde, vanemaid pole praegu kodus. Võtame mõned asjad ja ma helistan Oskarile või Kevinile, äkki nad saavad mingit ööbimiskohta pakkuda," ta võttis mu käest kinni ja tõmbas mu endaga kaasa. Jooksime kiirelt tema maja poole, kuid mitte selle külje pealt, kust paistab minu maja. Me arvestasime sellega, et vanaema võib aknalt seda kõike näha.
Jõudsime tuppa ja ma olin totaalselt vaimustuses. Ta kodu oli nii ilus. Kuid mul polnud eriti aega, et seda imetleda. Meil oli ju kiire. Ma arvan, et vanaema tuleb kas ise või saadab Heidi esimese asjana siia, kui märkab, et mind pole. Teiseks läheb ta muidugi jõe äärde. Õnneks on Romeol sellised sõbrad, kellest vanaema ei tea. Ning õnneks ei tea ka Romeo ema ja isa, kus elab Kevin. Vanaema võib ju iga hetk nendelt Romeo sõprade kohta küsima tulla!
"Julia, lähme Kevini juurde!" hüüdis ta. Trepist alla kõndides ta lisas: "Tead, su juuksed on nii ilusad, kui need on märjad. Ja sa ise oled ka ilus," ma vaatasin talle sügavalt silma, kui ta oli trepist alla minuni jõudnud. Tema pruunid silmad olid nii ilusad, et ma poleks tahtnud neilt kunagi pilku ära pöörata.
Ma kallistasin Romeot kõvasti. "Ma armastan sind!" sosistas ta.
"Ma poleks uskunud, et see nii kiiresti käib," ütlesin Romeole majast väljudes. Ta pani veel võtme kivi alla ning me läksimegi, läbi metsa Kevini juurde. Otseloomulikult oli ta ka oma vanematele kirja jätnud, et jääb Kevini juurde ööseks. Kuidas ta vanemad tal niimoodi minna lubavad?
"Mh, no vaata kui vähe asju oli mul vaja kaasa võtta," näitas Romeo näpuga seljakoti peale. Ta sai minust valesti aru ning ma vaatasin teda sellise küll-sa-oled-totu- näoga.
"Tobu, ma räägin sellest, et, me nüüd.. noh, oleme koos.. või paar, või mis iganes!" ütlesin talle naerdes. Lause lõpu ajal ma vaatasin maha ja punastasin. Ma ei osanud seda ju paremini sõnastada.
"Aa.." ütles ta väga taibuka näoga, "sa räägid, nagu sulle ei meeldiks see!" lisas ta ning ootas vastust.
Kas ta tõesti peale seda kõike suudab veel kahelda, kas ma armastan teda!?
"Muidugi mulle meeldib see, ja kohe väga!" ütlesin.
Kõndisime pikalt läbi metsa, sest me ei tahtnud üldse suurele teele ilmuda. Või no-jah, mis suurt teed siin külavahel ikka oli, aga nii suur kui see ka poleks, me pidasime paremaks selle vältimist. Kes teab, äkki vanaema just praegu otsib mind sealt. Ma tegelikult imestasin, et ta polnud mind juba Romeo juurde otsima tulnud. Tegelikult oli see minu poolt täiesti julge käitumine, et ma üldse Romeo juurde kaasa läksin. Mis siis oleks saanud, kui vanaema oleks tulnud? Aga õnneks seda ei juhtunud.
"Mis mõtled?" küsis Romeo, kui olime juba üle kümne minuti vaikinud.
"Ah, ei midagi.. kui kaugel see poiss siit elab?" vastasin talle, mis sest, et küsimusega. Siiski vastasin.
"Kevin, sa mõtled. No mingi kilomeeter umbes või nii. Ta elab koolist mingi kolm kilti eemal. Ma ei tea, kui palju siit koju on," ütles Romeo.
"Aah, okei, siis on jah umbes kilomeeter veel. Jube," ütlesin ning tegin nii väsinud näo pähe kui vähegi suutsin.
"Tahad, istume?" küsis ta.
Vangutasin pead. "Mida kiiremini me kohale jõuame, seda parem," ütlesin ning vaikus jätkus.
Temaga koos olles oli nii mõnus lihtsalt jalutada, lihtsalt olla ja lihtsalt vaikida. Äkki meil pole millestki rääkida? Ma arvan, et ikka on, edaspidi. Lihtsalt, praegu on selline ilm ja selline olukord ka, et tuju on niikuinii nulli lähedane. Ainuke hea asi, mis siin ilmas on, on Romeo. Noh, ja Kevin ka muidugi. Ja Kevini vanemad, kes lubavad võhivõõral tema juures ööbida. Kui nad on üldse kodus.
"Tsau, Romeo!" hüüdis poiss aknalt. "Ma kohe tulen alla!"
Läksime väravast, hiljem ka uksest sisse.
"Sa tunned ennast päris koduselt siin," ütlesin selle peale, kui Romeo lihtsalt koputamata uksest sisse astus.
"See ongi tal nagu kodu siin!" hüüdis Kevin trepilt. Kui ta alla jõudis, vaatas ta segaduses ilmega Romeo poole. See ilme asendus peagi naeruga.
"Aaa.. see on see sama tüdruk jah?" küsis ta. See küsimus oli mõeldud otseloomulikult Romeole.
"Jep, Julia," vastas ta lühidalt. Neil oli mingi kahtlane omavaheline silmside ja ma hakkasin selle põhjal juba omi järeldusi tegema. Vahepeal tegid nad kordamööda mulle ka silma ja peale seda naersid. Minu tuju kiskus see ainult allapoole.
"Süüa tahate?" küsis Kevin, kui oli oma maja tutvustamisega kööki jõudnud. Mina raputasin vastuseks vaid pead ning ka Romeo ei tahtnud süüa. "Pärast äkki," tegi viimane ettepaneku.
Kevin noogutas ning võttis siis suuna oma toa poole. Nagu ma aru sain, siis me magame ka seal. Jah, mul oligi õigus, ta vanemad on reisil ja ei tule enne kahte nädalat tagasi.
"Mm.. ma toongi teile kohe madratsid, kell on suht palju ka ja.. ootate siin eks?" vuristas Kevin. Romeo pakkus talle küll oma abi, aga ta vaid raputas pead. "Need on kerged, ma saan hakkama," ütles poiss pooleldi naljaga ning läks.
Jäime Romeoga kahekesi tuppa ning ma pidasin õigeks, peale väikest vaikust, midagi küsida.
"Romeo, kas ma olen ka mingi kihlvedu?"
Romeo vaatas mulle pikalt otsa ning hakkas siis naerma. Kas ma küsisin midagi sobimatut? Ei, ei küsinud ju.. ma tahan lihtsalt tõde teada!
"Jul, kuidas sa saad üldse niimoodi mõelda? Ma armastan sind ja rohkem ei ole vajagi," ütles ta. "Või sulle ei piisa mu armastusest?"
"Piisab.. täielikult piisab," vaatasin talle otsa ja tegin nii armast nägu, kui vähegi oskasin. Ma jälgisin ta silmi pikalt. Need ütlesid, et ta ei valeta mulle. Ta ei saakski mulle valetada! Ja ma olen nii loll, et uskusin kohe kõige hullemat. See, et ta Elisbethile nii tegi.. see on Liisule paras. Ehk ta nüüd saab aru, et ta ei ole maailmanaba.
Aga Romeo silmad olid lihtsalt nii ilusad, silmipimestavalt ilusad. Ei tea, millal ma ükskord nende silmadega ära harjun? Või ei harjugi? Nendega on raske harjuda, sest mitte kellelgi teisel ei ole selliseid. Keegi lihtsalt ei ole selline nagu Romeo.. nii tore.. ja nii hea!
Sulgesin silmad, liikusin talle lähemale ja puudutasin oma huultega tema omi. Ja ta suudleb ka pagana hästi!
"Khm.. võib sisse tulla?" kostis Kevini hääl ukse tagant. Ta oli juba korra uksest sisse astunud. Nähes, mida me teeme, sulges ta ukse ja ootas selle taga. Lõpuks tuli ta sisse tagasi.
"Ma ei saa aru, miks inimesed peavad üksteist käperdama, kui nad suudlevad!? Selgitage mulle seda," palus Kev. No see on küll täielik absurd. Naersin.
"Noo.. siis nagu inimesed erutuvad rohkem, või.." ütles Romeo. Ta ka peab iga jutuga alati kaasa minema.
"Okei.. äkki lõpetaks selle teema?" küsisin naerdes. Ei ole just kõige parem kuulata inimesi rääkimas sellest, mida sa just hetk tagasi tegid. Eriti siis, kui see on intiimne.. või-noh, mitte intiimne, aga ausaltöeldes see kõlas Kevini suust natuke intiimsena.. ja isegi pisut.. rõvedana!?
"Olgu, olgu. Mingit filmi viitsite vaadata, või läheme magama?" küsis Kevin. Ja appi.. te ei kujuta ette. Sel ajal, kui ma Romeole silma vaatasin ja püüdsin aru saada, kas ta viitsib filmi vaadata, mu kõht korises. Jah, korises! Täiesti õudne.. ja ma ei imestaks, kui Romeo mu kohe, siin ja praegu maha jätaks. Mitte et see midagi nii jubedat oleks, aga see oli tegelikult pisut õudne küll. Ja peale selle veel tuhat korda ebaviisakas. Võiksin minna guinessi rekordite raamatusse, kui kõige suurema margi tegija ühe päeva jooksul. Ma ei mõtle postmarki, eksole.
"Em, ma lähen teen kähku mõned võileivad filmi kõrvale.. no- nii igaks juhuks, kui kõht peaks tühjaks minema!" Siis pidi Kevin oma lause katkestama, kuna ta hakkas naerma. Ta naeris südamest- ooo, ja kuidas veel. Mul oli lihtsalt nii tore seal sel hetkel olla. "Jaamh, te otsige niikaua mõni hea film ja pange siin kõik nii, et oleks hea filmi vaadata," kõõksus ta ikka veel naerust ning suutis vaevu midagi öelda. Selle aja peale olime otseloomulikult meie Romeoga ka juba ammu naerma hakanud. Õõõõh, kui häbi mul on!!!
"Täitsa lõpp, homset päeva ma siin majas ei veeda. Ja ära naera, ma ei julge sulle isegi mitte otsa vaadata!" ütlesin samuti naerust kõõksuvale Romeole. No tegelikult ma ei mõelnud seda üldse tõsiselt, see oli nii-umbes naljaga pooleks öeldud. Või siis mõne kalli välja nurumiseks.. või musi..
"Ah, see polnud tegelikult midagi hullu ju, ära põe. Ma rohkem naerangi sellepärast, mida Kev ütles. Ta lihtsalt oskab igas olukorras midagi naljakat teha või öelda," ütles Romeo. Haha, ta on nii läbinähtav- heas mõttes muidugi! Ma arvasin kohe, et ta kukub mind lohutama.
Järgmisel hetkel olin juba voodis, tema kõrval. Ta silitas mu juukseid. See oli nii armas. Vahepeal ta suudles mind laubale.
"Ükskõik, mis asjaga sa ka hakkama saaks, mina armastan sind ikkagi!" ütles Romeo.
"Usu mind, mina sind ka!" vastasin.
Me liikusime üksteisele lähedale, sulgesime silmad ja just sellel hetkel astus sisse Kevin. Täpselt nagu mõnes filmis.
"No, mis filmi valisite?" küsis ta.
---------------------------------------------
Läksin väravast välja, otse suurele teele. Seal oli Kevin. Kohe, kui tema juurde jõudsin, võttis ta mul ümbert kinni ja me liikusime edasi. Läksime bussijaama.. sõitsime Pärnusse. Bussis olid vanaema ja Heidi. Heidi lõi mind ja ma kukkusin maha.. bussis! Selle peale lõi ka Kevin Heidit.. Järsku olime juba kuskil metsas, kus liikusid mingid valged kogud.. üks neist tuli meie poole ja võttis minust kinni.. ta tahtis mind kägistada.
"Rahune, Julia!" kuulsin Kevinit ja Romeot hüüdmas.
"Misasja!?" ei saanud ma millestki aru. Ma vist olin midagi halba unes näinud!?Küllap vist..
"Küll sa oled nõrguke, ei saa isegi ühte õudukat vaadata ilma hilisemate õudusunenägudeta!" ütles Kevin naerdes.
"Njah.. õigel ajal ärkasid, film sai just läbi, jääme nüüd uuesti magama," ütles Romeo. Ta oli vist päris väsinud.. seda oli tema häälest kuulda. Äkki ta ei viitsinudki minuga siia tulla? Ta oleks ehk parema meelega kodus olnud?
"Head und sel juhul kõigile!" ütlesin küllaltki kõva häälega, tõmbasin teki ümber ning keerasin end näoga Romeo poole. Ta tegi mulle veel huultele ühe musi ja siis suikusime kõik unne.
---------------------------------------------
Ärkasin hommikul vara, kui teised veel magasid. Kell oli 06.48. Ma väga lootsin, et jään veel magama, sest nagu teada on, on poisid suured unekotid, niiet nad ei tõuse veel niipea ja üksi oleks igav. Aga ei, ma ei jäänud.
Õnneks ei olnud ma rohkem unenägusi sel ööl näinud. See viimane, mida ma õhtul nägin, oli juba küllalt õudne. Aga miks ma nägin unes Kevinit, mitte Romeot? Äkki oli see lihtsalt seotud sellega, et ma täna tema juurde jäin janii? Noh, küllap vist..
"Tere hommikust!" ütlesin Romeole, kui nägin, et ta korraks silmad lahti tegi. Ma teadsin, et ta jääb kohe magama tagasi, siiski lootsin, et ta ei jää.
"Hommikust jah, kuidas sa nii vara üleval saad olla? Me läksime alles kahe ajal magama ju!?" küsis ta. Tema nägi endiselt väga väsinud välja.
"Ei tea jah.. kuule, kas sul on palavik, sa oled nii kuum!?" küsisin, katsudes Romeo laupa.
"Eks ma ole üks kuum tükk jeps," ütles ta, kuid ei naernud. Mina muigasin ning muutusin siis taas tõsiseks. Kui ta nüüd haigeks jääb, siis on see kõik minu pärast.
"Tule nüüd, jääme magama!" ütles Romeo ning tõmbas mu enda vastu. Seal tuli vist tõesti parem uni.
"Sinu kaisus on nii hea, soe!" ütlesin. Romeo noogutas ning tõmbas mind veelgi lähemale. Tegin ta laubale musi ning jäime magama, Kevini norskamise saatel.
Mida ma teen? Ma olen üksi Kevini kodus, neid ei ole siin. Kus nad üldse on?
Need olid mõtted, mis tol hetkel mu peast läbi käisid. Siis otsustasin Romeole helistada.
Romeo, kus te olete? A, okei.. ei, ei taha.. No kui kaua umbes? Selge, ootan. Tehke kähku.. musi!
Mina paanitsesin, kuigi nad olid tegelikult lihtsalt poodi läinud. See on nii minulik- ma muretsen alati üle!
Nüüd olen ma siin, üksi, Kevini majas. No-jah, parem üksi, kui et ta vanemad oleksid ka siin. Kas tal on õde? Või vend!? Õõh.. ma ei tea Kevinist mitte midagi.. ja nüüd ma olen siin, tema juures, üksi.. Ma loodan et nad teevad kiiresti! Ja mis siis saab, kui vanaema tuleb!? Appi!! Uuh.. rahune, Julia!
Läksin üles tagasi. Käisin vannitoas, et hambad ja nägu ära pesta. Peale seda mõtlesin ma tükk aega, mida teha. Ma lihtsalt istusin umbes pool tundi ja mõtlesin, mida võiks ette võtta. Välja- isegi mitte Kevini aeda- ei saa ma ju minna. Kes teab, millal keegi mind seal näha võib! Tegelikult see on hea, et Romeo poodi läks, ja eriti veel, et ta läks koos Keviniga. Sest kui keegi peaks teda nägema- vanaema või Heidi- siis ei saaks nad mitte midagi kahtlustada. Vanaema arvaks, et ta ongi koos Keviniga. Aga samas, vanaema võib märgata, et Romeo ei ole kodus käinud. Ta märkab selliseid asju päris kiiresti.
Jalutasin lihtsalt Kevini toas ringi ja vaatasin, mis tal riiulite peal oli. Kõigepealt sattusin peale ühele pildialbumile. Seal olid pildid sellest, kui ta oli umbes 5-6-aastane. Mul polnud mitte midagi öelda, ta oli nendel piltidel väga armas! No-jah, ta on praegugi armas.
Siis liikusin edasi. Nägin seal mingit fotot ühest brünetist tüdrukust. Ei tea, kes ta Kevinile olla võiks? Mõni sugulane!? Nii palju olen ma Romeo jutust aru saanud, et tal pole tüdrukut. Või on!?
Nägin kapil üht kaustikut. See kohe kutsus millegi pärast lugema. Avasin selle ja te ei kujuta ette- see oli ta päevik! Noh, salapäevik! Ma imestasin, sest poisid tavaliselt sellist asja ei pea! Piilusin sinna sisse. Ma tean, et ma poleks tohtinud. Aga mu uudishimu oli tappev!
Teisipäev. 19 juuni!
Saaks ma temast üle! Ma ei tohi temaga suhtlema hakata, ta on mu sõbra pruut!
Kolmapäev. 20 juuni!
Aga ta meeldib mulle, ikka veel! Ma ei saa temast üle. Oh.. kui ta ainult teaks seda.
Edasi ma ei lugenud, sest ma ei tahtnud teada kes see on. Ma olin juba niigi palju lugenud- ma poleks tohtinud üldse lugeda. Mul ei ole vaja seda teada. See on tema päevik ja ma ei tohi seda lugeda!
Kuulsin, et keegi tuli uksest. Muidugi ei teadnud ma täpselt, kas see oli ukse pauk või mitte, aga see tundus kangesti sedamoodi olevat! Panin kiirelt veel käes oleva päeviku riiulile tagasi ning istusin madratsile.
"Tsau! sorri, et midagi ütlemata ära läksime. Aga sa poleks nii või naa tohtinud kaasa tulla ja me ei tahtnud sind äratada!" nägin ukse peal Kevinit. Noogutasin.
"Aga kuhu sa Romeo jätsid siis!?" küsisin seepeale.
"Ta läks koju, et mitte su vanaemas kahtlust äratada. Ta tuleb ka kohe, Tanel pidi talle autoga järgi minema ja ta läks juba poole tunni eest!" seletas Kevin.
Istusime tükk aega vaikuses. Lootsin, et Romeo tuleks. Meil ei olnud Keviniga millestki rääkida ja Romeoga oleks lihtsalt natuke põnevam olnud!
"Julia.. ma pean sulle praegu midagi rääkima.. aga sa ei tohi seda kellelegi rääkida.. ja kui Romeo teada saab.. siis me ei ole vist enam sõbrad!" rääkis ta.
Issand, mis see olla võiks? See peab olema midagi tõsist. Äkki on ta Romeole valetanud? Olin vait ja lihtsalt ootasin.
"Julia.. sa meeldid mulle. Kohutavalt meeldid. Ma tean, et see kõik tuleb sulle nii kiiresti ja ootamatult, aga see on tõsi. Sa meeldisid mulle juba enne seda, kui te Romeoga.. käima hakkasite!" ütles ta.
Olin šokis! Ta kirjutas oma päevikusse minust! Ma ei osanud sel hetkel mitte midagi öelda. Õnneks päästis mu sellest olukorrast Romeo, kes uksest sisse astus. Samas oli see halb, sest kartsin, et ehk ta saab aru, et mul on midagi viga!
"Julia, su vanaema kahtlustab midagi ja ma kardan, et ta on varsti siin!" ütles Romeo.
"Mida, sa teed nalja? Siis me peame siit ära minema! Tähendab, mina pean.. ma siis pakin asjad kokku ja!" olin nii ähmi täis. Esiteks sellepärast, et ma tõesti kartsin natuke, et vanaema võib siia tulla. Samas, kas poleks just ohtlik praegu ringi liikuda!? Teisalt olin õnnelik, sest asi Keviniga laabus ju nii kiiresti.
"Oota, Julia. Rahune.. sa pead enne mõtlema, kuhu sa lähed, sa ei saa lihtsalt tänavale minna, su vanaema võib sind vabalt näha, kui ta siinkandis liigub. Kas sa mõtled ka midagi üldse kunagi või!?" küsis ta närviliselt. Ma ei saanud aru mis toimus, aga Romeo oli korraga nii vihane. Järsku.. lihtsalt ühe sekundi jooksul muutus ta vihaseks.. see oli nii imelik! Vaatasin Romeot kahtlustava näoga. Mis talle küll sisse võis minna? Ta lihtsalt karjus mu peale! Ja pealegi.. ta ei öelnud, et tuleb minuga kaasa. Äkki on ta minust lihtsalt tüdinenud!? Kuigi me oleme veel nii vähe koos olnud.. aga ikkagi. Võib-olla me ei sobi kokku?
"Selge, selge, sain aru! Ära karju. Ma ei ole mingi väike laps, ma saan ise hakkama, kui vaja. Ma arvasin, et sa oled lõpuni minuga koos, aga tundub, et mitte. Ma tõesti lootsin, et sa pole selline, nagu Heidi rääkis.. aga kahjuks ma pean pettuma. Lihtsalt, ma ei saa aru, miks sa mind üheks päevaks endale tahtsid? Või sulle meeldib lihtsalt karjuda? Me ju isegi ei jõudnud selleni, mida tavaliselt sinusugused pedofiilid tüdrukutele peale suruvad!" Kui olin oma jutu lõpetanud, märkasin poiste nägusid. Muidu oleksin selliste nägude peale naerma hakanud, aga praegu ei olnud sugugi mitte naeru koht. Ei Romeo ega Kevin ei suutnud mitte midagi öelda. Nad vaatasid lihtsalt nii imestunud nägudega minu poole. Kas ma olin tõesti kellelegi ülekohut teinud.. minu arvates mitte!
Lõpuks sai ka Romeo kõnevõime tagasi. "Sa siis lähed?" küsis ta järsult, aga täiesti tavalisel toonil.
"Jah!" ütlesin kindlalt. Kuulsin, kuidas Romeo veel omaette midagi rääkis, kuid ei saanud aru, mida täpsemalt.
Korjasin oma asjad kokku, panin need kotti ja läksin. Kevin saatis mu väravast välja. Aga ma arvan, et see oli puhtalt viisakusest.
Ja nii ma seal seisin.. ei teadnud, mida teha ja kuhu minna. Mul lihtsalt polnud kuhugi minna. Mul on enda klassist sõbrannasid küll, aga praegu on suvi ja kõik on kindlasti igal pool laiali.
Niisiis, ma mõtlesin umbes pool tundi, kuhu minna. Õnneks ma polnud päris nii loll, et oleksin seisnud suure tee ääres. Ei! Aga ega suur tee ka just kaugel polnud.
Lõpuks otsustasin minna kohalikku parki. Noh, seal pargis olid liumäed ja liivakast ning paar kiike. Rohkem seal eriti midagi polnud, kui välja arvata kolm istepinki. See oli suhteliselt väikene park, seepärast sinna läksingi. Vaevalt, et keegi mind sinna otsima tuleb.
Kui ma nüüd ausalt ütlen, polnud mul see kodust ära tulemise värk veel päris kohale jõudnud. Aga ma üritasin sellega harjuda. Ma ei saa ju koju tagasi minna- ma ei taha. Mul on vanaemast kahju, et Heidi talle niivõrd palju survet avaldas, et vanaema lõpuks teda uskuma jäi! Aga midagi pole teha..
Järsku nägin kaugelt tulemas tuttavat kuju.. Vaatasin tükk aega ja mõistatasin, kes see olla võiks. Romeo!? EI! See oli Kevin. Miks ta mulle järgi tuli? Oeh, ma loodan, et ta ei hakka jälle oma tunnetest rääkima..
"Julia.. ma pean sulle midagi ütlema!" ütles ta, kui oli minu juurde jõudnud. Noogutasin talle märgiks, et kuulan teda.
"Istu palun, igaks juhuks," ütles ta. Ma arvasin, et ta teeb nalja või midagi, ning ei istunud. Ütlesin seda ka talle. "Olgu, ise tead. Aga see uudis on kohutav.. see võib sulle tulla nii ootamatult.. nagu välk selgest taevast.. sa võib-olla isegi ei usu mind!" Keerutas ta. "Räägi nüüd, külm on," ütlesin tuimalt. Ma ei uskunud, et sealt midagi tarka tuleb.
"Julia.. Romeo tarvitab narkootikume!" ütles ta täiel tõsidusel. Hakkasin naerma. Kas ta tõesti arvab või kujutab ette, et inimesed ainult narko pärast vihaseks muutuvad? Sel hetkel olin isegi Romeo poolt- natuke..
"Hea nali, kullake!" ütlesin irooniliselt, kui olin naermise lõpetanud. Ei, ärge arvake, et ma tahaksin talle oma käitumise ja kõneviisi ja hääletooniga haiget teha. Lihtsalt, ma tahan, et ta ei arvaks midagi sellist, mida mina ta vastu ei tunne. Ma ei tohtinud tema vastu ju hea olla, muidu ta ei jätakski mind rahule!
"See ei ole nali, KULLAKE!" ütles ta veel iroonilisemalt, kui mina. Ta mõtles seda tõsiselt!
Olin tükk aega vait selleks, et kogu sellest asjast toibuda.
Äkki ta ikkagi teeb nalja!? See ei saa ju olla nii, et Romeo.. Minu kõrval olles tundus ta täiesti normaalne. No-jah, see oli natuke imelik, et ta täna Kevini juurest niimoodi ära läks, et oli kauem kui Kevin ja.. Appi.. Romeo on ju korralik poiss, ta ise ju veel rääkis mulle, et ta ei ole selline, nagu Elisbeth rääkinud on. Kuidas ta võis!?!? Aga tegelikult ma ei teagi ju, kas see on tõsi. Ma ei saa seda otsustada Kevini ütluse peale. Ta võis ka valetada. Näiteks selleks, et mind endale saada või midagi.. kui ta nüüd just paar tundi tagasi oli mulle nii kangesti suurt armastust avaldanud.
"Tead, mis mina arvan!? Et sa valetad. See ei saa nii olla. Ta oleks mulle sellest rääkinud. Ja pealegi, sa oled lihtsalt armukade.." rääkisin, kuni keegi mulle vahele segas. Ja see keegi ei olnud Kevin. See keegi oli tulnud mu seljatagant nii vaikselt, et ma ei kuulnudki seda. Iseasi, kas ta just vaikselt tuli, sest ma olin võib-olla lihtsalt liiga mõtetes ja ärevil.
"Ei.. tal on õigus," ütles see keegi. Keerasin ennast tema poole ning nägin ta ilusaid, selgeid, rohelisi silmi. Need olid nii ilusad, samas valu täis. Ta oli mulle valetanud. Tema- see sama roheliste silmadega, nii siiras, nii armas ja nii tore, minu Romeo.
Vaatasin talle tükk aega otsa. See ei saanud olla tõsi- Romeo ei saa tarbida narkootikume. Ta lihtsalt ei saa!
"Kas.. kas sa tahad öelda, et Kevin ei valetanud. Tahad sa seda öelda!? Ja ilma naljata?" küsisin ma, lootes, et ta vastab kindlalt: EI! Või et see kõik oleks halb uni.
"Jah.. ma ei saa midagi teha, ma lihtsalt.. sattusin sõltuvusse.. korraks ühel peol.." alustas ta lauset, kuid ma ei lubanud tal seda lõpetada.
"Ma ei taha seda kuulda. Ma ei taha sinust enam midagi kuulda. Palun, ära otsi mind enam kunagi üles. Ma ei taha sind näha. Ja palun, kui soovid, võid vanaemale ja Heidile kõik ära rääkida, mul ükskõik. Minu elu on niikuinii juba enamat, kui läbi. Ma olen surnud, saad aru, surnud. Vähemalt sinu jaoks! Ja sina oled minu jaoks täpselt samamoodi surnud. Ma vihkan sind!" ütlesin õelalt, silmad pilukil ja sõnu tuli suust nagu tuld. Püüdsin pisaraid varjata, aga see ei õnnestunud. Samal ajal, kui ma rääkisin, pisarad lihtsalt voolasid, aga ma ei teinud sellest välja.
"Ma tõesti lootsin, et sa oled teistsugune!" ütlesin vaikselt, poistele selga pöörates. Nii vaikselt, et Romeo seda vaevu-vaevu kuulis. Kuid siiski ta kuulis. Ta tahtis hakata midagi seletama, kuid ma takistasin teda. Õigemini, ma ei takistanud, surusin lihtsalt oma käed kõrvadele ja ei kuulanud teda. Selle peale jättis ta järgi. Kõndisin muudkui kaugemale, pisarad aina voolasid ja voolasid ja voolasid.
Oleksin tahtnud just praegu kodus üles ärgata, teki pealt ära visata, vaadata oma telefoni ja leida sealt Romeo sõnumi: "Hommikust kallis!" või "Tõuse ja sära, päikesekiir!" Siis minna kööki vanaema pannkooke sööma ja peale seda saada Romeoga sillal kokku. Siis me räägiksime seal tükk aega, kui külm hakkab, võtaks Romeo mul ümbert kinni ja soojendaks mind. Lõpuks ta võtaks mu näo oma käte vahele ja suudleks mind..
Aga ei, see ei ole reaalsus. Reaalsus on see, et ma olin jõudnud juba kaugele metsa ning ma isegi ei teadnud, kus ma hetkel viibin. Vahepealset osa ma ei mäleta, absoluutselt ei mäleta, ma olin omadega lihtsalt nii läbi.
Äkki avastasin end suure maantee äärest. Kuna ma ise elasin maal, metsas, siis ma ei teanud, mis maanteega on tegu. Teadsin, et siit kandist läheb Pärnu maantee, kuid üsna lähedal sellele on ka Viljandi maantee. Niisiis ei suutnud ma otsustada, kumbal teel ma hetkel olen. Kõndisin edasi ning järsku nägin kahte tüdrukut. Neil oli mingi silt käes ning nad hääletasid. Lähemal vaatlusel selgus, et sildi peale oli kirjutatud suurelt ja värviliselt: PÄRNU !
Sain aru, et tegu oli Pärnu maanteega. Läksin neist tüdrukutest mööda ning kui olin umbes pool kilomeetrit kõndinud, otsustasin ka hääletada. Ma ju tahtsin siit õudsest kohtast minema saada!
-------------------------------------------
"No, räägid ka midagi!?" küsis üks kahest poisist, kelle auto peale oli mul õnnestunud saada. Sellega ei läinudki kaua, umbes kümme minutit pidin ootama ning juba siis peatus esimene auto. Muidugi ma kartsin natuke, sest polnud varem kunagi hääletanud. Aga hetkel see mulle isegi ei lugenud, kui ka satun pedofiilide kätte. Ega mu oma nüüdseks juba endine poisski parem polnud- kes teab, mida kõike ta joobes olles teha võis.
"Ah, mis minust ikka rääkida. Tavaline loll Eesti tüdruk, kes poisse liiga kergekäeliselt usaldab!" ütlesin. Nad pärisid küll, et mis mind ikkagi vaevab ja miks ma niimoodi ütlesin, ja et kas mõni poiss jättis mu maha, aga ma ei vastanud ja ütlesin, et ei taha sellest rääkida. "Liiga valus teema veel minu jaoks!"
"Kuule.. sa võid vabalt endast rääkida. Noh, ma ei mõtle nüüd sellest poisi-värgist, aga millestki muust. Me ei ole mingid pedofiilid, et sa meid kartma pead. Me oleme tavalised Pärnu poisid," rääkis teine poiss.
Ajasin tükk aega tagasi, et ah, misasja, ma polegi neid kartnud, aga nad vist siiski mind uskuma ei jäänud. No-jah, eks kõik tüdrukud ju natuke kardavad hääletades. Kuid lõpuks hakkas meil jutt sujuma ja tuli välja, et nad lähevad mõlemad sellel sügisel 12-ndasse klassi, nagu minagi. Pärisin neilt, et kuidas nad siis autoga sõita saavad. Nad ei varjanud midagi- vastupidi, rääkisid kõik ära, et kui loll on Eesti politsei, et neid pole veel kordagi vahele võetud. Ning juhil oli ka juhiluba, küll kaksikvenna oma, aga nad olid tõesti sarnased, kui Taavi mulle oma venna pilti näitas. Jah, ühe poisi- selle, kes autot juhis- nimi oli Taavi, kõrvalistujat hüüti Mikuks, päris nimi oli tal aga Mihkel.
Taavi ja Miku olid tegelikult väga toredad, jutukad ja sõbralikud poisid. Nad meeldisid mulle- no mitte selles mõttes, aga nad olid väga toredad- tõepoolest.
Hakkasime Pärnule lähenema, kui nad küsisid, kus ma maha tahan minna.
"Teate, ma ei teagi, ma pole nii ammu Pärnus käinud, niiet ma ei teagi, mis siin on ja mis siin ei ole. Äkki oskate mõnd ööbimiskohta soovitada? No, sellist odavamat!?" küsisin.
"Jah.. miks mitte. Võiksid ju mu kaksikvenna korteris olla. Tal on ühetoaline korter, see peaks sobima!? Vend on praegu Egiptuses. Seal on süüa ka ja.. noh, oled nõus?" pakkus Taavi. Olin üllatunud. Sellist asja polnud ma küll oodanud. Aga see oli ju suurepärane pakkumine, ja ma ei saanud sellest keelduda.
-------------------------------------------
"Näed, siin on vannituba,
siin WC, tuled käivad siit põlema. Aa, pesumasina kohta ma ei oska
hästi midagi rääkida, sest ma lihtsalt ei tea sellest midagi. Aga
magamistuba on siin. Ise valid, kas magad venna voodis või suures toas
diivanil!" ütles ta naerdes. Ka mina muigasin.
Taavi hakkas juba lahkuma, kui ukse peal tuli tal midagi meelde.
"Ahsoo-jah.." pööras ta end ümber, "ma tahtsin küsida, et kas sa tahad ka tänaõhtusele peole tulla? Noh, see ei ole mingi selline joomispidu, lihtsalt, niisama istumine. Saaksid mõndade uutega tuttavaks ja. Oled nõus?"
See tuli ootamatult. Ma ei suutnudki alguses otsustada, kas lähen või mitte. Võib-olla olen ma selleks liialt väsinud ja vajan puhkust?
"Ee, jamh, ma tulen. Mis kell?" küsisin. Olin otsustasin kõigest sellest pingest vabaneda. Ehk see aitab? Kuigi mul polnud aimugi, kes sinna tulevad.
"Ma tulen kell kaheksa siia, üles, siis sa ei pea aknast vaatama millal ma tulen. Siis läheme koos autosse ja. Okei, sobib!?" küsis ta. Noogutasin vastuseks ning ta lahkus.
Esimene mõte, mis peast läbi käis oli see, et tahtsin magada. Niisiis heitsin diivanile pikali. Enne kui magama jäin, panin äratuse kolme tunni pärast.
Kui ärkasin, oli kell 17.32. Unes ma õnneks midagi ei näinud- vähemalt ma ei mäletanud midagi, mida ma võisin näha, ja ma ei tahtnud mõelda ka, mida ma oleksin võinud näha.
Ajasin end diivanilt püsti, panin teki kokku ja läksin kööki, et midagi süüa. Külmkapp oli küll väike, aga seal leidus siiski midagi söödavat. Imelik, et Taavi kaksikvend selle toidu siia jättis, kui ise ära läks. Aga noh, vahet pole, seda parem mulle. Muigasin.
Peale söömist käisin duši all. Nii mõnus oli seal lihtsalt olla, vesi koguaeg aina langes ja langes juustele, oli selline tunne, nagu ma oleks pesnud kõik mineviku enda pealt ära.
Järgmisena tungis mu pähe suur probleem- mul polnud ju midagi selga panna. Kodust olin kaasa võtnud ainult ühe koti, kus olid küll teised teksad, kuid nendega ei kõlvanud küll kuhugi peole minna. Õnneks oli mul vähemalt normaalne t-särk ja ega pusalgi väga viga polnud. Natuke ju lootsin sellegi peale, et kui mul peakski külm hakkama, laenab näiteks Taavi oma pusa mulle!? Oeh.. ma ei tohi nii mõelda. Ma ei tohi enam vähemalt terve aasta poistele mõelda. Ma pean temast üle saama!
Siis aga helises just lauatelefon. Mõtlesin tükk aega, kas tohin vastu võtta. Kuid siis tuli mulle pähe mõte, et vaevalt Taavi vend siia helistama peaks. Kui on keegi teine, siis ma lihtsalt ütlen, et teda pole. Niisiis võtsin telefoni vastu.
"Halloo." ütlesin ärevalt.
"Oh, tsau. Lõpuks võtsid vastu" olin vait, see polnud üldse tuttav hääl. Siis kõlas aga tuttavlik naer ning sõnad, "Taavi olen!" Selle peale hakkasin ka ise naerma. "Oleksid võinud kohe öelda!" ütlesin. "Sorri. Kuule, sul on kõik hästi seal jah?" küsis ta hoolitsevalt. Vastasin jaatavalt. "Noh, jah, üks probleem on, aga vahet pole, sa ei saa seda niikuinii lahendada." Naer tikkus kohe peale, kui mõtlesin, et Taavi saaks mind aidata kül, ainult, et enda pükstega. Kujutasin juba ette, kuidas ma ilmun sinna peole, Taavi püksid jalas. Okei. See ei ole naljakas! Rahustasin ennast. Taavi ootas, nii et olin sunnitud talle rääkima. "Mul ei ole pükse, noh, korralikke, puhtaid pükse. Ma pole kindel, kas saan sinuga üldse kaasa tulla." Taavi oli natuke aega vait, siis küsis, mis suurus mulle sobib ja seejärel ütles, et tuleb kohe minu juurde. Või noh, oma venna korterisse.
Panin toru ära, ise mõeldes, kui palju ma talle nüüd oma pükste pärast tüli teen. Oleksin ju saanud nende nõmedate pükstega ka minna. Okei, tegelikult ma poleks muidugi nendega tahtnud minna, aganoh, oleksin ju saanud neid natuke "tuunida". Aga enam pole nii kui nii vahet.
Peagi oligi Taavi sealsamas, minu juures. Käes kilekott, mis ei paistnud eriti täis olevat. "Sorri, ma ei saanud mingisuguseid pükse, aga tõin sulle süüa," ütles ta.
"Okei, vahet pole siis, küll ma leian midagi!" ütlesin natuke pettunult, kuigi ma poleks tohtinud seda viimast olla.
"Sa võid ju nahkkostüümis tulla," ütles ta. Vaatasin teda kahtlustava pilguga. Kas ta tõi mulle mingi mootorratta kostüümi!? Muigasin isegi, kui sellele mõtlesin.
Taavi vaatas mind sellise issand-kui-blond- näoga. "Totu, ma mõtlesin, et sa võid alasti tulla!" ütles ta ning hakkas kõva häälega naerma. Korraks olin ma vait, mõtlesin, et kas ta on ka selline pedofiil, aga siis naersin juba ise ka.
"Okei. Polnud naljakas, ma tõin sulle tegelikult teksad, loodan, et sobivad," ütles ta veel naerust kõõksudes.
"Aitäh." Läksin pükse vannituppa proovima. Need sobisid ideaalselt, kuigi olin arvanud vastupidist.
"Oeh, suur aitäh sulle veelkord," tänasin Taavit ja hüppasin talle kaela. Kallistasin teda nii tugevalt, et kartsin juba, kas ta ikka elus on.
"Pole tänu väärt. Rohkem sul vist abi pole vaja, saad ise hakkama!?" küsis ta.
"Saan jeps, õhtul näeme siis!" hüüdsin rõõmsalt, kui ta uksest välja astus. "Näeme!"
Läksin suurde tuppa ja vaatasin, mis mul veel kotis on. Seal oli kaks t-särki, aluspesu, sokid, patsikumm, kamm ja üks kampsun. Kust see viimane siia sai? Ei tulnud mulle meelde, kas ma tõesti olin selle ise sinna sisse pannud. No-jah, kes siis veel!?
Ülejäänud tunnid veetsin niisama korteris ringi vaadates. Ahjaa, muidugi. Leidsin Taavi venna kapist mingid kingad . Muidugi mitte ta venna omad. Tal vist oli ka tüdruk, igal juhul need kingad seal olid. Otsustasin neid proovida. Need sobisid samuti mulle. Peagi oligi käes see aeg, kui Taavi pidi tulema. Ning ta jäi hiljaks ainult 2 minutit, selle andsin talle andeks.
"Oled valmis?" küsis ta. Noogutasin. "Taavi, kas ma võin need saapad jalga panna? Ma leidsin need siit kapist."
"Ma usun küll jah, ma ei hakka eraldi luba küsima, aga ma arvan, et võid," ütles ta. Olin õnnelik, sest need saapad meeldisid mulle väga. Mul vedas, et need olid peaaegu ilma kontsata. Kontsakingadega ma ei oska lihtsalt käia.
Astusime uksest välja, tema pani ukse lukku. "Sa oled ilus!" ütles ta veel. Tundsin, kuidas seest hakkas soe ja imelik tunne tungis kõhtu. "Aitäh!" ütlesin.
Istusime autosse ning hakkasime sõitma. Mõtlesin päris kaua Taavi sõnadele. Sa oled ilus! See kõlas kogu aeg mu peas.
"Millest sa mõtled?" küsis Taavi järsku. Toibusin mõtetest ja vastasin talle, et mitte millestki erilisest.
"Oolgu. Ega sul külm pole? Sa ei võtnud pusa ju ka kaasa," muretses ta. Issand, see läks küll täiesti meelest ära. Haa-haa.. unistused saavad teoks. Taavil ju on pusa! Muigasin ning seda nägi ka Taavi.
"Mis on?" küsis ta lõbusal häälel.
"Sa oled hullem kui em.. vanaema!" ütlesin. Taavi vist taipas, et ma tahtsin öelda ema, kuid pidas vist paremaks sellest mitte rääkida. "Natuke soojemaks võid keerata," ütlesin. Nägin, et Taavi ise ei keeranud, niisiis tegin seda ise.
"Kui pikk maa sinna on?" üritasin asjalikku mängida.
"Ta elab metsas, õigemini ta vanematel on seal suvekodu, seal ta aeg-ajalt korraldab istumisi," rääkis Taavi.
Siis helises Taavi telefon. Kuulsin mingi tüdruku häält. "Tsau. Jamh, kohe oleme seal, mingi viis mintsa.. okei!"
"Su tüdruk?" küsisin ettevaatlikult.
"Kes!? See kes helistas?" Noogutasin. "Eiih, see on see tüdruk, kelle juures pidu toimub!" Mu mark oli igal juhul juba täis tehtud! Taavi naeris, üritasin ka naerda, aga hästi ei tulnud välja. Olin enda peale nii vihane- mida ta nüüd minust arvata võib!?
"Mis siis?" küsis ta.
"Ei midagi, mõtlesin, et kuidas nii ilusal poisil ei ole ühtegi tüdrukut!" ütlesin tõe välja. Jõudsime kohale, niiet õnneks jäi kõik nii nagu oli.
Parkisime auto maja kõrvale ning läksime majja sisse. Õues oli hakanud tibutama, seepärast olidki kõik toas.
"Tere!" hüüdis Taavi. Võtsime jalanõud jalast ja läksime edasi kööki. "Tere!" ütlesin ka mina. Üks tüdruk kargas Taavile kohe kaela. Sain teada, et see tüdruk oli ta õde, Terje. Ta oli vist natuke juba joonud, et niimoodi oma venda kallistas. Kuigi Taavi ütles, et see pole joomispidu ja ma pole ka kunagi joonud, oli mul ometi hea meel, et sai selle ära proovida. Ja Taavi ning ta sõbrad on normaalsed, kes ei hakka.. noh.. narrima või nii.
"Ta on Julia. Mu sõbranna. Alles täna tutvusime. Noh.. ta hääletas ja me Mikuga võtsime ta peale," tegi Taavi oma sõpradele minust lühikokkuvõtte.
Kui olin kõigiga omavahel tuttavaks saanud, liikusime edasi elutuppa. Vihkasin natuke enda juures kommet olla võõrastega häbelik. See on vahest nii nõme.
"Mängiks pudelit!?" küsis Terje.
"Mängime hoopis seda, "Mina mitte kunagi" ?" küsis tüdruk, kelle nimi oli Vivian. Kõik olid nõus. Mina polnud küll sellest mängust midagi varem kuulnud, kuid sain ka selle selgeks. See oli minu arvamist mööda kõige parem viis alkot juua.
"Ma pole mitte kunagi seksinud!" hüüdis Terje kohe, kui pudel oli lauale toodud. Imestasin selle üle, et ta seda öelda sai, sest ta tundus küll selline tüdruk, kes käib palju pidudel ja.. noh, on seda teinud.
Jõid Rasmus, Peeter ja Reelika.
"Ma pole mitte kunagii.. mm, poissi suudelnud," ütles Taavi, kes istus minust vasakul. Järgmisena oli minu kord öelda, mida ma mitte kunagi teinud pole. Enne veel pidin pitsi viina jooma. Kõik muidugi kõõksusid naerust. Taavi tõesti oskab nalja teha!
"Okei.. ma pole mitte kunagi käinud ühegi poisiga kauem kui nädal aega!" ütlesin lõbusalt. Minust võis küll mulje jääda, et ma olen mingi saja poisiga ainult paar päeva käinud. Aga mina teadsin tõde ja see oli tähtis. Ja kui ma ausalt ütlen, siis ka viinal polnud viga midagi!
"Niii.. ma pole mitte kunagi käinud ühegi tüdurkuga," ütles Vivian. Selle peale jõid kõik poisid. Kõik, peale Taavi ja Lauri.
-------------------------------------------------
Paari tunni pärast leidsin ennast teise korruse rõdult. Olin seal täiesti üksi. Kuidas see saab võimalik olla, et Taavi ei ole mitte ühegi tüdrukuga käinud, suudelnud, ega isegi mitte liibukat tantsinud!? See ei saa olla tõsi. Taavi- kes on nii ilus, nii tore, nii lahke, nii hoolitsev, nii sõbralik, nii soe.. rohkem kui ideaalne! Kuidas ta pole endale ühtegi tüdrukut leidnud? Ma olen täiesti kindel, et tema järgi on kõik tüdrukud põhikoolist alates jooksnud.
"Noh.. külm pole?" oli Taavi mulle märkamatult rõdule jõudnud. Ma polnud tähelegi pannud, et tegelikult lõdisesin.
"Eei.." valetasin. Taavi hakkas naerma.
"Totu.. kui sa näeks, kui lillad su huuled praegu on!" naeris ta ikka veel. Tõtt-öeldes olin ma ikka päris korralikult joonud ja vist isegi purjus. Noh, muidugi mitte täiesti, aga peaaegu.
Taavi tõmbas endalt pusa seljast ära. Ta tegi seda nii, et ka alumine särk tõusis natuke üles. Ma nägin ta ilusat, päevitanud, treenitud keha.
"Mis sa vaatad?" küsis Taavi. Iseeneselegi teadmata oli mu pilk kinnitunud ta kõhule.
"Ei midagi!" ütlesin naerdes ning vaatasin talle otsa. Ta tõusis püsti ning ulatas mulle oma pusa. Tõusin samuti püsti. Me olime üksteisele nii lähedal.. ja tunne minu sees ületas kõik tunded, mida ma üldse kunagi tundnud olin. Me liikusime üksteisele veel lähedamale, ta võttis mu käed enda käte vahele.. mõlemad sulgesime oma silmad.. kuid siis pöörasin pea ära.
Ma ei saa seda teha! Ma ei tohi! Ma pean Romeost üle saama!
"Läheme tagasi teiste juurde äkki?" küsisin. Taavi noogutas. Oleksin loomulikult tahtnud teda suudelda, aga ma ei saanud lihtsalt ta ilu ära kasutada. Noh.. ta muidugi meeldis mulle. Aga ma olin temaga tuttav olnud ainult kuus tundi.
Läksime koos trepist alla, mina ees, Taavi järgi.
"Wow.. Taavi iluspoiss, sebid, ah!?" küsis Mell. Meelis oli ta pärisnimi. Taavi ignoreeris teda. "Ei ole olemas! Taavi ja Julia! Urr!"
"No ongi, tüdrukul su pusa ka seljas j.." hakkasid ka tüdrukud rääkima.
"Lõpetage ära. Ma läksin lihtsalt üles vaatama, kas tal on külm ja ega tal midagi juhtunud pole. Nagu näha hakkas tal külm ja ma laenasin talle oma pusa. Mitte midagi enamat," seletas Taavi neile.
Kõik jätsid meid rahule.
Läksin kööki, kus oli ka Terje. "Teil susiseb mu vennaga midagi?" küsis ta. Imestasin, kuidas ta sai nii purjus olles veel midagi nii normaalset küsida. Vähemalt filmides olin näinud, et inimesed teevad ja räägivad täis olles hoopis hullemaid asju.
"Eih.. appi, ära arva seda. Me oleme sõbrad, ja pealegi veel ainult ühe päeva tuttavad. Siin ei saa olla midagi enamat!" püüdsin talle selgeks teha.
"Aga armastus esimesest silmapilgust!?" küsis ta naeratades ning läks teiste juurde, käes kandik koos erinevate puuviljadega.
Jäin üksi kööki, võtsin laualt pooliku Vana Tallinna pudeli ja kallasin selle omale sõna otseses mõttes kurku. Peale jõin segumahla, kuid seda mitte palju. Ma tõepoolest olin alkost sel hetkel sõltuvuses ja ma tahtsin seda üha rohkem ja rohkem.
Istusin laual, terve köök minu ümber lainetamas. Peagi tuli kööki ka Taavi. Ta istus mu kõrvale lauale.
"Unusta see ära mis rõdul oli.. ma ei taha sulle haiget teha.." selgitas ta. Mul ei tulnud sel hetkel absoluutselt meelde, millest ta rääkis.
"Mida sa ajad? Rõdul? Siin on mõni rõdu? Halloo, me oleme köögis!" ütlesin. Taavi vaid naeris selle peale ja väitis, et ma olen liiga purjus. Mina ja purjus? Tema on hoopis purjus!
"Tavaiks. Aita mind siit alla ja anna mulle suitsu!" ütlesin. Ma polnud kunagi suitsu teinud, kuid täis peaga oli parem sellega algust teha.
"Kuidas kurat ma nii kõrgele üldse sain?" küsisin Taavilt. Tema vaid raputas naerdes pead. "Kullake, see laud on vaevu meeter kõrge!"
"Sa ei tea kah mitte midagi!" ütlesin talle vastu. Taavi käsi oli ümber minu kui ta mu uksest välja viis. Natukese aja pärast sain aru, et olime õue jõudnud ja õnneks oli mul Vana Tallinna pudel veel käes.
Taavi andis mulle ettevaatlikult põleva suitsu ning näitas, kust otsast on vaja tõmmata. Kas ta arvab tõesti, et ma olen nii loll ja tõmban põlevat otsa?
Köhisin küll palju, aga Taavi lohutas mind öeldes, et esimese korra kohta olen ma üllatavalt tubli.
"Ma kardan, et mul on läkaköha või midagi sellist!" kaebasin talle oma kurba saatust. Tema ainult naeris. Tegin ta suule musi, et ta vait jääks ja minu üle ei naeraks, seejärel läksin tuppa. Taavi vist jäi natukeseks õue, sest minu järel ta tuppa ei tulnud, aga ega sellel erilist vahet polnud.
------------------------------------------------
"Ou shit!" olid mu esimesed sõnad, kui olin silmad lahti saanud. Mul polnud aimugi, kus ma olin. Ma lamasin voodis, ees tumelilla sein. Mu kõrval oli Taavi, kes oli vist juba ammu üleval.
"No hommikust joodik! Kuidas öö möödus?" küsis ta.
"Sa muretsed nagu vanaema ainult, et sa oled viiskend tuhat korda parem! Ja öö möödus hästi," ütlesin. Tõmbasin talt teki pealt ära, et veenduda, kas ta on ikka riides. Minu õnneks oli. Ja mina olin samuti riides. Kuidas ma saingi arvata, et Taavi midagi sellist teeb, samal ajal, kui ma olen purjus ja magan.
"Auuuutš! Kas sinu pea valutab ka nii nagu minul?" küsisin, kui järjekorde valuhoog pähe tungis.
"Esiteks ma ei tea, kuidas sinu pea valutab ja teiseks ma ei joonud nii palju, niiet!" ütles ta ning tõusis püsti.
Ulatasin talle oma käe, et ta ka mind püsti aitaks. Seda ta tegigi ja jälle olime me üksteisele nii lähedal, aga kaugenesin temast kohe.
"Üks asi.. mis ma sinuga arutada tahan.." alustasin.
"Em.. äkki hiljem, autos? Ma tean juba niikuinii, mida sa öelda tahad!" ütles ta.
"Okei," ütlesin ning läksime alla. Kõik olid köögis ning sõid hommikust- kõik, kes üleval olid. Lauri, Reelika ja Rasmus veel magasid.
"Kuulge. Kes viitsib kuurist puid tuua? Mina tõesti ei viitsi," ütles Vivian.
"Mina võin.. ma niikuinii ei taha süüa," ütlesin. Panin kingad jalga lootes, et leian kuuri üles.
Maja nurga tagant paistiski juba kuur. Läksin sinna sisse, seal oli väga pime. Seepärast tegin ukse lahti ja panin sellele kivi ette, et see lahti seisaks.
Ladusin nii palju puid kui võimalik käte peale ja hakkasin välja minema, kui nägin Taavit tulemas.
"Ma aitan sind, saab rohkem puid tuppa. Kuigi ega sinna vist palju ei mahugi!" ütles ta. Andsin puud oma kätelt üle tema omadele. Jällegi, juba kolmas kord olime üksteisele nii lähedal.
"Tead.. Taavi. Seda ei tohiks juhtuda. Ma ei saa lihtsalt! Ma pean tema ära unustama!" ütlesin ja proovisin sellele mitte enam mõelda.
"Ma tean.. aga mul on nii raske sinust.. Sa ei meeldi mulle! Ära arva mitte kunagi midagi sellist! Sa lihtsalt.. oled minust valesti aru saanud!" muutis ta poole lause pealt selle tähendust. Miks ta nii tegi? Taavi läks tuppa, mina võtsin veel paar puud kaasa ja läksin samuti. Tee peal nägin Meelist ja palusin, et ta kuuri ukse kinni paneks.
Viisin puud kamina juurde, Taavi juba proovis sinna tuld teha.
"Miks sa nii ütlesid?" küsisin temalt.
"Autos räägime, eks!" ütles ta kiirelt ning palus mul kuurist veel paar puud tuua. Kuuri minnes läksid mul järsku jalad nõrgaks. Ma oleks peaaegu kukkunud, aga õnneks sain veel enne õunapuust kinni haarata.
Läksin kuuri, võtsin puud sülle. Järsku hakkas seest nii soe.. kõik oli nii palav, kuigi õues oli päris külm. Tundsin, et pea käis ringi ja õudselt paha hakkas. Järsku hakkasid mul lihtsalt pisarad voolama. Ma arvan, et see oli lihtsalt liiga pingeline.. viimase kolme päeva jooksul on nii palju juhtunud.. seda kõike on lihtsalt liiga palju..
"Julia.." kuulsin kedagi mu nime hüüdvat.
"Mis on? Kus.. kus ma olen? Miks? Mis mi.." oli mul nii palju küsimusi, kuid keegi ei lasknud mul neid lõpetada. Avasin aeglaselt silmad ja nägin enda ees Taavit. Ta silitas õrnalt mu juukseid.
"Tss.. rahune! Kõik on korras. Sa oled siin, mu venna korteris.. sa minestasid, aga nüüd on kõik korras. Tasa, tasa. Ma olen siin, koos sinuga, ära muretse!" ütles ta nii hoolitsevalt.
Lamasin seal tükk aega. Tundsin, et ma olin nii väsinud. Ma tahtsin puhata, ma vajasin seda.
"Ei aitäh.. ma lihtsalt. Tahaksin magada," ütlesin.
"Selge, ma toon sulle kohe soojema teki. Head und!"
----------------------------------------------
Tõusin üles ja kedagi polnud. Läksin kööki ja panin teevee käima. Järsku nägin koridorist tulemas Taavit. Ta oli just duši alt tulnud, ja tal oli vaid rätik ümber. Ülakeha oli taas nähtaval.
"Sorri.. ma ei teadnud, et sa üleval oled. Ma kohe panen riidesse!" ütles ta muiates.
"Ei, pole hullu, ma olen ennegi su ülakeha näinud," ütlesin ja mu pilk kinnitus jällegi ta kõhule. Taavi märkas seda ja ma pöörasin ümber. Võtsin suuna elutoa poole. Istusin tugitooli ja panin teleka käima.
Peagi tuli sinna ka Taavi. Ta oli ennast riidesse pannud.
"Tead.. see, mis me seal kuuris.. ja eile rõdul.. see.." alustasin. "Miks sa seda ütlesid? Miks sa muutsid oma lauset poolelt sõnalt? Räägi, kuidas oleks ma pidanud sinust aru saama? Ma sain just nii sinust aru.. ma.. mul on tunne, et.." ma ei leidnud õigeid sõnu.
"Julia.. seda on nii raske öelda, mis ma su vastu tunnen. Sa oled ilus tüdruk ja tore.. ja sa meeldid mulle.. väga! Aga ma ei taha sulle haiget teha. Samas ei saa ma sinust aru, ma ei tea, millal on õige aeg," ütles Taavi. Kas mina ise üldse tean, millal on õige aeg? Kas ma olen juba praegu Romeo unustanud? Või ma pean paar päeva lihtsalt ootama ja mõtlema selle kõige üle? Mida ma tegema pean?
"Äkki ootaks paar päeva.. ja äkki oleks parem, kui sa täna enam mind vaatama ei tuleks?" küsisin ettevaatlikult. Ma ei tahtnud talle haiget teha ega midagi.
"Jah.. ma arvan sama," ütles ta ning hakkas juba välisukse poole minema.
"Sa võid muidu arvutit ka kasutada, kui sul igav on," ütles ta veel ja lahkus.
Mida ma arvutis teen? Mul on orkutis ja msnis kontod, aga kas ma parooli mäletan? Ma loodan, et mäletan.
Läksin orkutisse ning otsisin Viviani, Terje ja Taavi kontod üles. Lisasin nad omale sõbralisti. Keegi neist polnud sees ja ma otsustasin arvutist välja minna.
Vaatasin kõik kapid läbi, leidsin mõned head raamatud ja hakkasin neid lugema. Nii möödus terve päev, kuni kätte jõudis õhtu. Kell oli 23.14 kui ma kuulsin uksekella. Läksin ukse juurde, kuid ei julenud seda avada. Kes see olla võiks? Taavi see pole, ta ju lubas, et ei tule siia. Ehk mõni Taavi venna sõber? Tegin ettevaatlikult ukse lahti.
"Taavi.. sa ju lubasid," ütlesin. Ta seisis ikka veel ukse taga, kuni lõpuks võttis mul ümbert kinni ja tuli tuppa. Ta haises suitsu ja alkoholi järgi.
"Sa oled purjus, eks?" küsisin, kuid ei lootnudki sellele vastust saada. Ja ega ei saanud ka. Viisin Taavi diivanile istuma, kuigi see võttis päris kaua aega.
"Tahad vett?" küsisin jälle, kuid ka see oli mõttetu küsimus. Milline täielikult purjus inimene tahaks vett juua?
"Ma tahan sind.. miks sa mind ei armasta?" küsis ta nutuse häälega. Mul hakkas isegi korraks temast kahju, kuigi ma teadsin, et ma meeldin talle, oli seda ikka natuke ebameeldiv kuulda. Ma lihtsalt ei oska sellistele asjadele midagi vastata. Õnneks oli Taavi purjus ja kaine peaga ta selliseid asju ei räägi ega küsi.
"Muidugi ma armastan sind, kohe väga," ütlesin naljaga pooleks, kuigi tegelikult ma tundsin ka päriselt nii. Tundsin end hästi, sest teadsin, et õnneks homseks on kõik see jutt unustatud.
Tõin talle padja ja panin selle pea alla. Hakkasin talle tekki peale panema, kui ta järsku mind enda peale tõmbas ja suudles. Rabelesin ennast kohe ta haardest lahti ja ütlesin, et ta peab ennast kaineks magama. Ta küll vaidles mulle vastu, et ta pole purjus, kuid ma läksin arvutisse ja ei teinud temast välja. Natukese aja pärast jäigi ta magama.
Läksin kohe msni, seejärel orkutisse. Vivian oli mind mõlemas kohas sõbralisti lisanud. Teised veel polnud.
Jul. says: tsau. Teil mingi pidu jälle?
V. piiiiduu. :D says: em, jah. miks taavi sind ei kutsunud?
Jul. says: ma ise ei tahtnud tulla.
V. piiiiduu. :D says: ahsoo. ei meil praegu on ka see pidu siin, lihtsalt taavi kõmpis siit järsku minema. Tead, ta peaaegu nuttis ju.
Jul. says: haha:D taavi ja nuttis? ei tea mille pärast küll?
V. piiiiduu. :D says: sinu pärast. Ta ütles, et sa ei armasta teda ja ei hakka kunagi armastama, aga tema sind armastab väga väga ja tal on nii kurb ja ta on sinuga püüdnud nii palju rääkida, aga sa pole kunagi talle samaga vastanud. midagi sellist. tead, ta pole kunagi ühestki tüdrukust nii rääkinud. Talle pole mitte kunagi keegi niimoodi meeldinud. Ta armastab sind!
Jul. says: Ah, ta on lihtsalt purjus, kaine peaga ta sellist juttu ei räägiks.
V. piiiiduu. :D says: ei, päriselt. Mitte keegi ei räägiks purjus peaga sellist juttu niisama. Ta peab ikka midagi tundma, kui ta nii räägib. Ja muide, Terje ütles ka, et ta on hoopis muutunud peale sinuga kohtumist.
Jul. says: Okei. ma räägin temaga homme, ta on praegu siin. Tsau. näeme millalgi, ja tervita teisi ka ! :)
V. piiiiduu. :D says: okei, tsauka :)
Ooeh.. oli siis nüüd veel seda vaja? Ma tõesti meeldin talle nii väga? Jätsin msni ja arvuti veel lahti, juhuks, kui ma peaks öösel ärkama. Ma ju magasin päeval ka, niiet mul ei pruugi üldse und olla.
Vaatasin tugitoolis istudes telekat ning uni tikkus vägisi peale. Võtsin püksid jalast ja pusa seljast, seisin keset tuba alukate ja t-särgi väel, ning avastasin, et mul polegi mitte kuskil magada. Imelik, kas Taavi vend magas siis ka diivanil, siin pole ju ühtegi voodit!?
Mul ei jäänud mitte midagi muud üle, kui minna Taavi kõrvale diivanile magama. Tõin veel ühe teki juurde ja heitsin ta kõrvale magama. Kartsin, et hommikuks olen sealt alla kukkunud, sest seal oli tõesti vähe ruumi.
"Hommikust!" ütlesin, kui olin suutnud ennast diivanilt püsti ajada. Jälle oli õnnestunud Taavil enne mind ärgata. Taavi ainult mõmises midagi vastu ja oli süvenenud arvutiekraani.
"Mis seal huvitavat on?" küsisin kui köögi poole läksin. "Ei midagi erilist!" hüüdis ta, rõhutades sõna: erilist.
"Fakk. Sa lugesid seda, jah?" küsisin, kui mulle oli eilne vestlus Vivianiga meelde tulnud. Ma ju jätsin selle vestluse lahti.
"Jah.. sa ju ei usu seda, ega ju?" küsis ta. Ma ei saanud ta hääletoonist mitte midagi aru. Ta nagu oleks tahtnud, et ma usuks seda, samas ta oleks tahtnud, et ma arvaks, et see on kõik vale. Et ta rääkis seda ainult sellepärast, et ta oli purjus.
"Nii ja naa," ütlesin. Taavi tõusis püsti. Ma läksin tema juurde ja panin kiiresti selle vestluse kinni.
"Aga kui ma usuks? Kui ma arvaksin, et sa armastadki mind?" küsisin talle otsa vaadates. Ootasin vastust aga seda ei tulnud ega tulnud.
"Siis ma teeksin nii!" ütles ta. Ja siis see juhtuski. Taavi suudles mind. Ja see oli nii ilus tunne. Romeoga ei tundnud ma pooltki midagi sellist. Ma olin armunud. Hullupööra armunud. Ja seda kõige ilusamasse poissi maailmas.
"Niiet see pidigi siis nii minema, jah!?"
"Ju vist," ütles Taavi, võttis oma pusa, tegi mulle põsele musi ning läks. Enne veel kui uksest välja astus, ütles ta: "Ma helistan sulle õhtul, võta siis vastu."
Istusin diivanile ja olin täiesti omas mullis. Ma olin nii õnnelik.
Päev möödus igavalt. Käisin vahepeal poes ja ostsin süüa. Siis lugesin jälle raamatuid, olin netis, vaatasin telekat. Koristasin natuke.
Järsku kuulsin telefonihelinat. Teadsin, et see on Taavi.
"Tsau," ütles ta lõbusa häälega.
"Tsau jah,"
"Kuule. Ma olen poole tunni pärast maja ees, tule siis alla. Lähme sõidame ringi ja käime Viviani juures ka vahepeal, seal täna jälle mingi pidu."
"Okei. Jään ootama!"
"Tsau!"
Panin toru ära ja vaatasin kella. See näitas 21.36. Juba?
Panin omale selga samad riided, mis eelmine kordki, ainult t-särk oli teine. Kell oligi peagi kümme ning ma läksin alla. Ma ei pidanudki kaua ootama, kui Taavi juba autoga tuli.
"Tsau!" ütlesin kohe, kui olin autosse istunud. Peale meie olid seal veel Terje ja üks tundmatu poiss. Taavi tegi mu põsele musi ning me hakkasime sõitma. Vaatasin tagaistmele, kus kudrutasid Terje ja see võõras poiss.
"Ma olen Madis," ütles ta. "Julia." Tutvutasin ka ennast.
"Nii et ikkagi midagi teil on," ütles Terje salakavalalt. Pilgutasin talle silma ja vaatasin seejärel Taavile otsa. Ta muigas.
"Mu õde on vist parim suhteekspert," ütles ta naljatleva häälega. Hakkasin samuti naerma.
"Eks ma ole jah," nõustus Terje. Taavi võttis mu käe enda pihku ning me sõitsime edasi.
Täna tundus see maa Viviani juurde palju lühem. Aga eks meil sai autos ka parajalt nalja.
"Teree!" hüüdsime Terjega nagu ühest suust, kui olime sisse teiste juurde jõudnud.
"Tere jah, ärge võtke jalanõusi jalast ära. Läheme õue, teeme lõket ja grillime. Täna on ilus ilm. Näe, võtke igaüks midagi käe otsa ja viige õue laua peale," seletas Vivian. Mulle see mõte meeldis. Polnudki sel suvel kordagi õues grillinud. Rääkimata siis veel nii toredate inimestega koos grillimisest.
Taavi otsustas lõkke kohe põlema panna ja ma pakkusin taaskord, et võin puid tuua. "Seekord ma sinna kuuri sind üksi ei lase!" ütles Taavi ja võttis minult ümbert kinni. Käisime kaks korda kuuris puid toomas, et oleks kohe võtta, kui vaja on.
Kui lõke põles, istusime kõik lõkke äärde ja ajasime niisama juttu. Kui kõht tühjaks läks, hakkasime grillima. Ning peale söömist ajasime jälle juttu.
"Ma lähen toon toast mõned tekid, tohib?" küsisin. Vivian noogutas. "Kes veel tahab omale tekki peale?" küsisin uuesti. Kõik tüdrukud tõstsid käed, seega pidin tooma kuus tekki. Vivianile, endale, Terjele, Kaisale, Reelikale ja Gerdale.
Läksin tuppa ning teadsin, et Taavi tuleb ka kohe mulle järgi. Nii see oligi. Samal ajal, kui ma voodi pealt tekke võtma hakkasin, pani ta mulle käed ümber.
"Kui sind tüütab, et ma su järgi käin, siis ütle. Ma lihtsalt ei taha, et sinuga jälle midagi juhtuks," ütles ta mesimagusal häälel.
"Mis minuga ikka nii väga juhtuda saab? Aga ei, ei tüüta. Hea on ju, kui isiklik turvamees kogu aeg kaasas on," ütlesin naljaga pooleks. Keerasin ennast tema poole ja tegin ta huultele musi.
"Mis sa arvad, läheks äkki sõidaks natuke autoga? Saaks omaette olla!?" tegi Taavi ettepaneku. Olin kohe nõus. Taavi läks autot käima panema ja mina viisin tekid õue ning teatasin teistele, et tuleme varsti tagasi. Ühe teki võtsin endale igaks juhuks autosse kaasa, kuigi autos on ju soojendus ja kõik värk olemas.
"Kuhu me sõidame siis?" küsisin huviga. Sõitsime igal juhul metsast välja suure tee poole. Aga me ei läinud kodu poole, vaid hoopis teisele poole.
"Ma ei tea, lihtsalt niisama kuhugi. Ma mingi metsatee pealt ei viitsi sõita. Aga suurel teel ka ei taha, kohe tuleb üks väiksem maantee. Sõidame seal!" ütles ta.
Rääkisime terve sõidu aja. Tema rääkis mulle endast ja oma vanematest, mina talle oma omadest. Rääkisin talle ka vanaemast, Heidist ja Romeost. Isegi Kevinist. Taavit võis ju usaldada.
"Oh sa vaeseke," ütles ta, kui olime tagasi Viviani juurde jõudnud. Taavi peatas auto. Hakkasin juba uksest välja astuma, kui ta mu tagasi tõmbas.
"Oota nüüd, kuhu sa lähed!?" küsis ta. Ta tõmbas mind enda juurde ja suudles mind. Mul oli tunne, nagu ma kohe sulaks ta käte vahel ära. Ma lootsin, et see hetk ei lõppe kunagi, kuigi teadsin, et kohe see juhtub.
Kuulsime õuest vilistamist ja seejärel suurt naerupahvakut. Arvata võis, et poisid vilistasid meile. Astusime autost välja ja kõndisime käsikäes teiste juurde.
"Üü.. ja nüüd ongi kohe päris Taavi ja Julia?" küsis Miku. Naersime vaid selle peale ja läksime lõkke äärde istuma.
"Kuule, anna mulle võtmed, mul jäi tekk autosse," ütlesin, kui mul järsku külm hakkas. Taavi küll pakkus, et võib mulle oma pusa anda ja kõike, aga ma siiski keeldusin. "Okei. Uksed on lahti," ütles ta.
Läksin ümber nurga maja ette, kus oli auto pargitud. Seal oli veel üks auto peale meie oma. Õigemini Taavi oma.
"Noh kiisuke. Mis asja sa mängid selle Taaviga?" kostis mu selja tagant hääl. Pöörasin ümber ja seal seisis Meelis. Ta oli nii ohtlikult lähedal, et mul hakkas korraks hirm. Ma teadsin, et midagi pole karta, kuna teised on ju siinsamas hoovis. "Täis oled vä?" küsisin. Kuid sain ise ka aru, et Meelis polnud joonud. Ta tuletas mulle väga Romeot meelde. Eriti seda viimast korda, kui tal see vihahoog järsku tuli. Äkki Meelis on ka narkomaan? "Kuule, esiteks, ma ei ole sul mingi kiisuke ja teiseks, ma ei mängi temaga, eks," ütlesin selgelt välja ja hakkasin tagasi maja poole liikuma. Aga mind takistas käsi, mis oli mu vöökoha ümber. Ta sundis mind vägisi enda lähedale ja ma ei saanud ta haardest lahti. Tahtsin karjuma hakata, aga ta pani käe mu suule. "Rahune kallis," ütles ta. Ma kartsin hirmsasti. Oli täiesti selge, et Meelis oli kas midagi tarbinud, või polnud tal lihtsalt üleval pool kõik korras.
"Tasa, tasa," ütles ta, kui viis mind eesuksest tuppa. Toas ei olnud mitte kedagi. Ta viis mu voodi peale ja hakkas mu t-särki ära võtma. Järgmiseks tegi ta mu püksiluku ning -nööbi lahti. Mina muudkui siputasin, aga ma ei saanud mitte midagi teha. Ta pidi korraks oma käe mu suult ära võtma ja ma kasutasin juhust. Ma karjusin täiest kõrist. "Taaaaaviiiiiiiiii, aaaappppppppii. Paluuun, tulge!"
"Ole vait, kuradi mõrd!" ütles Meelis ja tõmbas mul pükse jalast ära. See ei olnud enam kaugel ja ma teadsin seda. Ma pole kunagi tahtnud oma süütusest sellisel moel ilma jääda, aga nüüd see pidi juhtuma. Ja ma ei saanud mitte midagi teha. Ma üritasin sealt toast ära joosta, aga see ei aidanud. Ta tõmbas keelega üle mu kaela ja läks sealt allapoole. Siis ta suudles mind. See oli lihtsalt jäle! Ma nutsin. Pisarad kogu aeg voolasid ja voolasid ja ei tahtnud lõppeda. Ma oleks pigem surnud, kui seda teinud.
"Meelis, mida sa teed!?" tormas Taavi uksest sisse. Kohe tema järel tuli Lauri. Lauri tõmbas kohe Meelise eemale.
"Julia, kallis. Kas kõik on korras?" küsis ta.
"Ei, ei ole korras. See oli mu elu kõige vastikum asi, ma vihkan teda. Ma.. ma tapan ta ära!" Mu suust kõlasid need sõnad küll haledalt, aga seda ma tõesti soovisin.
"Tss, rahune!" ütles ka Terje, kes oli sinna tuppa jõudnud. Teised tüdrukud vaatasid samuti ukse pealt. Peagi tulid lähemale mind lohutama. "Ma oleks ikka pidanud sulle järgi tulema," ütles Taavi.
Mina ainult nuuksusin ja ei suutnud mitte midagi öelda. "Palun, kas te läheksite õue, ma tahaks Juliaga omavahel rääkida," ütles Taavi. Ka mina soovisin seda ja tüdrukud läksidki. "Äkki toon suhkruvett või midagi?" küsis Vivian. See oli temast lahke. Taavi küsis vaikselt, kas ma tahan seda ja ma noogutasin. Vivian läks kööki ja pani enda järelt ukse kinni.
Taavi pani mu voodile pikali ja tuli ise mu kõrvale. Ta silitas mu juukseid ja teise käega hoidis mul käest kinni. "Rahu, see kõik on möödas!" ütles ta, kui olin jälle nutma hakanud.
"Kas sa tahad koju minna?" küsis ta. Aga olin totaalselt selle vastu. Esiteks, ma ei tahtnud Taavi õhtut ära rikkuda ja teiseks, ma tahtsin sellest üle saada. Kodus üksi olles oleks ma kogu aeg ainult selle peale mõelnud.
"Ei. Ei taha. Ma tahan siin olla, aga ainult siis, kui Meelist siin enam pole. Kui ma teda näen, siis ma kägistan ta ära!" Ma olin vihasem, kui eales varem.
"Rahune Julia, poisid viisid ta just ära. Ta ei tule enam tagasi, ausõna!" ütles Vivian, kes just suhkruvee tassiga sisse astus. "Kas on nüüd natuke parem?" küsis ta. Noogutasin. Jõin vett ning lõpuks rahunesin maha. Vivian läks välja ja jäime jälle kahekesi.
"Kindel, et tahad jääda?" küsis veel Taavi enne, kui toast lahkusime. "Jah, aga palun, ära suudle mind täna rohkem, eks. See võib tunduda naljakas, et ma nii ütlen. Aga see tuletaks jälle kõike meelde," selgitasin. Taavi oli nõus ning läksime teiste juurde. Nad olid lõkke ääres. Meil sai kokkuvõttes päris palju nalja. Rääkisime juttu, mängisime kaarte, siis jõime, käisime ujumas. Jõgi oli Viviani suvekodust umbes kilomeeter eemal. Läksime sinna jala. Loomulikult käisime riietega ujumas, ujukaid meil ju polnud.
See aitas, mul ei tulnud kordagi see vahejuhtum meelde. Kui jõe äärest tagasi tulime, kõndisime tüdrukutega ees, poisid olid meie taga. Rääkisime juttu, kui järsku keegi võttis mult ümbert kinni. Ma ehmatasin ja hakkasin kohe kartma. See oli õudne. Pöörasin ümber, ega julgenudki alguses vaadata, kes see on. See oli lihtsalt nii hirmus. See oli kõigest Taavi.
"Appi.. ära tee nii!" ütlesin surmtõsiselt. Osad naersid, kuid minu jaoks polnud see naljakas. Taavi oli korralikult joonud ka, kuid siiski vabandas ja lubas enam mitte nii teha.
Jõudsime tagasi Viviani juurde ja otsustasime sinna ööseks jääda. No-jah, kell oli tegelikult juba 03.18. Enne magamaminekut otsustasin veel juua.
"Kuule.. kas te mäletate, mida ma eile õhtul täis olles tegin?" küsisin tüdrukutelt. Osad poisid olid läinud lõkke jaoks puid tooma ja teised tõid toast veel juua.
"Oojaa. Esiteks sa ronisid kogu aeg Lauril ja Rasmusel süles," hakkas kohe Terje õhinal rääkima.
"Mhm, ja siis ta ju musitas seda Mikut kogu aeg," rääkis ka siiani tagasihoidlik olnud Gerda.
"Aga ikkagi Lauril ta rippus enamus ajast kaelas ju," lisas Kaisa. Vaatasin Reelika poole, et kas ta midagi ei ütlegi. "Mis sa minu otsa vahid? Mina olin sama täis kui sina!" ütles ta naerdes. Ka meie hakkasime naerma.
"Oii issand, ega ma kellegagi tatti ei pannud?" küsisin. Kuid õnneks tüdrukud vastasid, et ei. See oli kergendus. Kuigi Taavi oleks sellest aru saanud, ma ju olin täis. Aga siiski.
Peagi tulid poisid tagasi ja me rääkisime ka nendega juttu. Tundsin, kuidas maapind jälle minu ümber ringi käima hakkas. Tõusin püsti ning palusin kellelgi muusika kõvemaks keerata. Kuna keegi minust välja ei teinud, siis pidin ise maki juurde minema. Panin selle päris kõva peale ja hakkasin tantsima. Jõin vahepeal ja siis jälle tantsisin. Siis käisin suitsu tegemas. Peale seda jälle jõin ja läksin tantsima. Võtsin Laurilt kätest kinni, tõstsin need üles ja surusin oma keha tema oma vastu. "Mida sa teed?" küsis Lauri naerdes. Mul oli täiesti ükskõik mida ma tegin, peaasi, et lõbus oleks. Taavi istus koos Rasmuse ja vist Reelikaga lõkke ääres. Aga mul oli ükskõik, ise ta ei tahtnud lõbutseda. Peagi nägin, et keegi liikus toa poole. See oli Taavi.
"Ou, Julia. Äkki lähed vaatad tuppa, mis Taavi teeb?" küsis Terje.
"Mine ise, kui tahad, mina ei viitsi!" ütlesin ja tantsisin edasi. Kõik olid täiesti purjus, peale Taavi, Terje ja Reelika.
Peagi avastasin, et olin Laurilt ta valge t-särgi seljast ära tõmmanud. Järmine avastus oli, et ka mul polnud särki seljas. Tantsisime edasi, kuni tundsin kellegi huuli oma suul. Olin täiesti kindel, et need olid Taavi omad. Kuigi ta oli mulle lubanud, et ta ei tee seda täna enam, oli see siiski hea, ja ma ei kavatsenudki lõpetada. Järsku ta lihtsalt läks minema. Jooksis ära. Mul hakkas nii kurb, et läksin teiste juurest eemale lõkke äärde. Reelika oli veel seal.
"Tead ka tüdruk, millega sa hakkama said?" küsis ta vihaselt ja läks ära.
"Mida ma jälle tegin?" küsisin endalt kõva häälega. Kükitasin seal lõkke ääres ja hakkasin nutma. Ise ka ei tea miks, tegelikult mul oli küll kurb meel, et Taavi oli lihtsalt niimoodi ära läinud. Aga kas ma nutsin selle pärast? Vaevalt. Oli see üldse Taavi? Küllap oli.
Läksin varsti tuppa, teised jäid veel õue. Ühes toas oli uks kinni ja otsustasin just sinna minna. Seal oligi mu kallis, kadunud Taavi.
"Miks sa ära läksid, kallis?" küsisin ta käest. Ta ei vastanud ning läks lihtsalt toast ära. Mh.. mis kõigil viga on?
Tundsin, et olen väsinud, kuigi oleks tahtnud veel juua. Aga ma ei viitsinud õue minna. Seega viskasin end voodile pikale ja uinusin koheselt.
Ärkasin järjekordselt suure peavaluga. Olin ikka veel Viviani juures. Läksin vaatama, kus teised on. Nad olid köögis.
"Tere hommikust!" ütlesin kõva häälega, et kõik mind kuuleksid. Taavit ega Laurit polnud seal.
Kõik mõmisesid midagi mulle vastu ning olid niisama masekas nägudega.
"Kus Taavi on?" küsisin. Keegi ei vastanud.
"T*ra küll, miks keegi minuga ei räägi? Eile oli sama asi, keegi ei rääkinud minuga. Kas keegi seletaks, mis toimub?" küsisin, sest tahtsin teada, miks Taavit polnud. Muu polnudki tegelikult tähtis.
Kartsin juba, et midagi juhtus. Keegi on surnud või midagi. Õnneks asi nii hull polnud, kuigi ka see oli päris hull.
"Ma tegin mida? Tantsisin Lauriga? Palja ülakehaga? Suudlesin teda?" oli mul nii palju küsimusi. Ma ju arvasin, et see oli Taavi!
"Kus Taavi on?" küsisin kohe.
"Koju läks, ammu juba," ütles Miku. Palusin kellelgi mind koju ära viia. Rasmus oli nõus.
Rääkisime veel autos sellest, kuidas Taavi võiks sellele reageerida. Ta andis mulle ka Taavi numbri. Tänasin teda ning ta sõitis minema. Läksin üles korterisse. Poole tee peal tuli mulle meelde, et võtmed jäid ju ka Taavi kätte. Äkki ta tuli enne kojuminekut siit läbi ja tegi ukse lahti?
Astusin korteri uksest sisse ja nägin Taavi jalanõusid. Piilusin vaikselt suure toa ukse vahelt sisse. Ta lamas voodis aga ei maganud. Kui ta mind nägi, pööras ta end nii, et ma ta nägu ei näinud.
Käisin vannitoas ja pesin näo ning hambad ära. Ma polnud küll valmis Taaviga rääkima, aga pidin seda tegema. Mina olin ju süüdi, mitte tema.
Läksin suurde tuppa, Taavi oli püsti ja tõmbas omale pükse jalga.
"Taavi.. Palun ära saa valesti aru! Ma ei tahtnud, et nii juh.." alustasin vabandustega.
"Ma ei taha seda kuulda. Sorri, et pidid mind üldse siin veel nägema. Ma ei saanud lihtsalt täis peaga koju minna. Aga nüüd ma lähen. Ja hoia oma vabandused endale, ma ei taha neid kuulda," ütles ta vihaselt, ent siiski rahulikult.
"Palun.. oota. Kuula mind ära," anusin. Ma hakkasin jälle nutma. Aga seekord ei teinud Taavi sellest välja. Miks olekski pidanud? Ta poleks pidanud mind üldse kuulama. See oli minu süü. Taavi oli minu vastu nii hea ja mida mina tegin? Ta ei pidanudki minu vabandusi ära kuulama.
"Ma arvasin, et sa oled teistsugune," vaatas ta veel viimast korda mulle otsa, enne, kui lahkus. Tundsin selles lauses ära oma mineviku. Kuid see polnud praegu tähtis. Ma olin teinud haiget kõige paremale inimesele maailmas. Ma olin ta südame lihtsalt puruks rebinud ja ma ei saanud enam mitte midagi teha.
"P*tsi!" olin enda peale nii vihane. Jooksin küll Taavile järgi, aga see oli mõttetu.
Mis ma nüüd edasi teen? Ma pean temaga rääkima, ta peab mu ära kuulama. Tähendab, ei pea.. muidugi ei pea. Aga mis ma siis teen, kui ta ei annagi mulle andeks? Ta ei peagi ju mulle andeks andma..
Viskusin voodile pikale ja lihtsalt nutsin. Vahepeal magasin umbes kolm tundi, aga siis ärkasin jälle üles. Läksin sööma ja siis arvutisse.
Ma vihkan ennast! :'( says: tsau, mis teed?
Terrrje. :/ says: tsauks, midagi eriti, Taavi tuli just koju.
Ma vihkan ennast! :'( says: alles? ta läks siit juba mingi kolm-neli tundi tagasi ära. kuidas tal on, on kõik korras?
Terrrje. :/ says: no ei tea jah, kus ta käis. nii korras, kui selles olukorras üldse olla saab. see tähendab mitte eriti korras. te rääkisite sellest ka?
Ma vihkan ennast! :'( says: ma tahtsin, aga ta ei kuulanud. sa nüüd vihkad mind ka?
Terrrje. :/ says: oeh, jah. peaksid vast ootama sellega päeva või kaks. ei, ei vihka. aga sa võiksid selle asja korda ajada. ma lihtsalt ei taha näha oma venda kannatamas.
Ma vihkan ennast! :'( says: ma saan aru.. kas sa siia ei viitsi tulla? sa muidugi ei pea, kui ei viitsi. lihtsalt, sa tunned teda ja.. noh.. tead küll. mul oleks vaja kellegagi rääkida.
Terrrje. :/ says: okei, võin tulla. aga ütlen taavile ka?
Ma vihkan ennast! :'( says: ei, ära ütle. ära ütle midagi, või noh. lohuta teda, aga ära ütle minu kohta mitte midagi.
Terrrje. :/ says: okei, näeme.
Oeh, vähemalt keegi, kes mind kuulata tahab. Ma pean talle kõik ära seletama. Ma saan aru, et ta ei ole minu vastu just kõige lahkem. Taavi on siiski tema vend. Aga ikkagi.
Poole tunni pärast astuski ta tuppa. Olin meile teed teinud. Ta võttis jalanõud jalast ja jaki seljast, võtsime köögist teetassid ja läksime suurde tuppa.
"Ma küll ei taha seda kuulata, aga räägi mulle täpselt ära, mida ma tegin," palusin Terjet.
"Kõigepealt sa tantsisid üksi, siis tulime meie ka. Sa hakkasid Lauriga tantsima. Te tantsisite seal suht liibukat ja ta võttis oma särgi seljast ära. Siis ta võttis ka sinu pluusi seljast ära ja te tantsisite edasi. Natukese aja pärast nägin teid suudlemas. Sa ikka päris korralikult suudlesid teda vastu! Ja ongi kõik," rääkis Terje mulle kõik ära. Vaatasin teda tükk aega, enne kui edasi rääkisime. Ta oli nii Taavi moodi, ta silmad olid sama sinised nagu Taavil, ka juuksevärv oli sama.
"Kas ta ütles sulle ka midagi, või küsis, kui sa ära tulid kodust?" küsisin.
"Ei, ta oli täiesti täis. Tavaliselt ta ei tule mitte kunagi täis peaga koju, aga õnneks ema ja isa läksid tööle ja tulevad alles õhtul. Ma tahtsin, et ta kodus ennast kaineks magaks. Kes teab, mida ta kuskil mujal teha võib. Mitte, et ta kunagi midagi teinud oleks, aga lihtsalt igaks juhuks."
"Aga, kui ta on täis, äkki on just parem temaga rääkida?" küsisin ettevaatlikult.
"Ah!? Nalja teed? Ära aja lolli juttu. Kui sa tahad, et kõik tegelikult ka korda saaks, siis sa pead ikka temaga siis rääkima, kui ta on täiesti kaine!" ütles Terje kiirelt.
"Kuidas ma seda teha saan, kui ta on nii omadega läbi, et ennast täis joob? Ta võib-olla ei olegi enam kaine?"
"Oeh.. ma aitan sind. Ma proovin temaga rääkida. Ja ütlen, et ta ei tohi enam juua. Äkki see aitab midagi? Ja ma teatan sulle kohe, kui ta on valmis sinuga rääkima," tegi Terje suurepärase ettepaneku.
"Oh Terje, sa oled kullatükk!" kallistasin teda. Tema oli tõesti ainuke, kes mind aidata sai.
Terje lahkus ning tundsin kohe kergendust. Kuid siiski oli veel kivi südamel. Ja mitte väike kivi.
Mõtlesin terve õhtu otsa, kuidas ja mis sõnadega ma Taavile seda seletan. Kaalusin erinevaid variante aga ükski ei tundunud piisavalt hea. Ma teadsin, et seda pidin üksi tegema. Selles ei saanud ega tohtinud Terje mind aidata.
Kaks päeva möödusid väga-väga igavalt ja pingeliselt. Ma igatsesin kohutavalt midagi, kuid ei teadnud mida. Kolmanda päeva hommikul helises telefon.
"Halloo!" ütlesin lootes, et see on Terje. "Sa oled kodus jah, ma tulen kohe sinna," kuulsin telefonist hoopis Taavi häält. Sain aru, mida ma olin igatsenud. Ma tahtsin tema häält kuulda. "Ei, ära tule. Saame kuskil, pargis kokku?" tegin ettepaneku. Olin tutvunud sealse loodusega, seepärast oskasin ka parki minna. "Okei," oli ta napisõnaline.
Vaatasin veel kiirelt peeglisse ja tormasin kohe uksest välja, et Taavi ei peaks mu järgi ootama.
Peale kümmet minutit olingi pargis. Taavit polnud veel. Kuid ma ei pidanud kaua ootama. Peagi oli ka tema seal.
"Tere!" ütles ta, kui oli kohale jõudnud ja surus silmad maha.
"Tere jah," ütlesin ka mina. Ta pööras oma pea minu poole ja ma vaatasin talle sügavalt silma. Tema ilusad sinised silmad, tema ilusad näojooned, tema ilusad huuled- seda ma tema juures armastasingi. Natukese aja pärast märkasin, et ta silmaalused olid lillakad. Ma mitte ainult ei teinud ta hingele haiget, vaid ta ei saanud minu pärast ka magada. Ta jõi minu pärast. Kõike minu pärast! Ning ma ei teadnud, millest alustada.
"Taavi.. millal sa viimati magasid?" küsisin ning istusin pingi peale. Tema tegi sedasama. Ta oli mu peale vihane, seda oli näha ta silmadest.
"Mis tähtsust sel on.. räägi asjast," ütles ta ja pööras pea ära.
"Kas Terje rääkis sulle ka midagi?"
"Mida ta oleks pidanud rääkima? Nüüd tahad veel teda ka panna oma tegude eest vastutama?" Ta silmis oli valu ja piin.
"Ei.. olgu, ma räägin.. See oli viga. See kõik, mis ma tegin oli liiga suur viga. Seda poleks tohtinud juhtuda!" seletasin. "Aga juhtus!" segas Taavi vahele.
"Jah.. ja ma tahan vabandada. See ei olnud sinu jaoks õiglane. Sa pole seda ära teeninud. Ma tegin valesti, väga-väga valesti. Aga ma kahetsen seda kõike ja luban, et midagi sellist ei juhtu enam! Ma olin purjus, kuigi see ei ole mingi õigustus, aga ma lihtsalt ei ole kunagi nii täielikult täis olnud. Ja ma ei suutnud ennast kontrollida. Pealegi mulle tundus, et see olid sina, keda ma.." ütlesin, kui see viimane lause oli täielik äpardus. Seda poleks pidanud ütlema.
"Aga kui see faking Lauri oli nii minu moodi, siis miks sa talle järele ei jooksnud? Miks sa pärast minu juurde tulid? Miks?" küsis ta vihaselt.
Pisarad tungisid mulle silma ja ma nutsin jälle. Seda oli viimastel päevadel nii palju juhtunud.
"Sest kurat võtaks ma armastan sind!" karjusin. Olin täiesti endast väljas. Sel hetkel ma tahtsin kõik need puud, mis seal pargis olid, lihtsalt maast koos juurtega lahti tõmmata. Mul oli vaja rahuneda, et Taaviga normaalselt edasi rääkida. Ma ei tohtinud tema peale karjuda. Aga teadsin, et tema minu peale võis- tal oli see õigus. Aga ta ei kasutanud seda õigust, sest ta ei olnud selline, nagu teised.
Kõige paremini oli siiamaani suutnud Taavi mind maha rahustada, aga praegu ta seda ei teinud.
Taavi oli vait ning vaatas enda ees olevat muru. Ka mina ei osanud tol hetkel midagi öelda, ma tahtsin lihtsalt nutta, endast kõik välja nutta. Aga keegi pidi midagi ütlema.
"Taavi.. ma tõesti.. ma ei taha sind juba kaotada. Ma tõesti väga-väga-väga vabandan. Ma armastan sind, kogu südamest!" ütlesin kõik hingelt ära, mis veel öelda oli.
"Miks sa üldse jõid? Tead sa ka, mida ma tundma pidin? Sa tulid nii õnnelikuna sinna tuppa.. ise olid just Lauriga.. Kurat, see tegi haiget!" tõusis ta pingilt püsti ja keeras selja.
"Ma tean, mida sa tundma pidid. Ma olen ka peaaegu midagi sellist läbi elanud. Saad aru, kõigepealt tuli Heidi minu juurde ja muutis mu elu täielikuks põrguks. Siis ma põgenesin kodust ära. Ma jätsin oma ekspoisi nädal aega tagasi maha, sest ta oli narkosõltlane. Siis tulid sina. Pöörasid mu elu täiesti pahupidi. Ma sain kohe aru, et armastan sind, et sina oledki see õige! Siis ma käisin elu esimesel peol, täiesti suvaliste inimestega, jõin ennast täiesti täis! Järgmisel päeval ma minestasin. Siis tulid sina täis peaga siia. Lugesid minu ja Viviani vestlust. Järgmisel peol mingi faking Meelis peaaegu vägistas mu ära. Kas sa ei arva, et mu närvid on võib-olla natuke täiesti läbi ja ma lihtsalt vajasin alkoholi? Kas sa ei arva, et seda kõike on minu jaoks liiga palju? Kas sinuga on üldse terve elu jooksul midagi sellist juhtunud?" läksin ka mina juba endast välja. Tõusin samuti püsti ja läksin tema juurde.
"Vabandust, et ma nüüd kõik selle sinu peal välja elasin. Ma tõesti ei tahtnud seda! Kas sa annad mulle andeks?"
"Pole hullu.. ma oleksin pidanud natuke sinu peale ka mõtlema, mitte ainult endale. Sina oled tõesti palju rohkem läbi elanud. Aga saa aru, ka see ei olnud minu jaoks kerge. Aga ma armastan sind, ja tahan sinuga elu lõpuni koos olla!" ütles ta. Ta pööras ennast minu poole, pühkis mu pisarad ära ja suudles mind. Aga pisarad ikkagi voolasid. Nüüd juba õnnest!
Kallistasin teda ning ütlesin mitu-mitu korda, et ma armastan teda. Peale pikka kallistust oli Taavi valge pusa üks õlg täiesti märg. Naersime mõlemad ning otsustasime ära minna.
"Kuule, oota mind siin, ma toon kähku kodust auto ja lähme autoga sinu juurde. Siis saame minna kohe Viviani juurde või kuhugi, kui meid kutsutakse. Oled nõus!?" tegi Taavi ettepaneku. Olin nõus ning pakkusin, et käin samal ajal hoopis poest läbi ja ostan meile midagi süüa. "Äkki läheme pärast koos poodi?" küsis ta. Ka sellega olin nõus. Ootasin teda siiski pargis ja läksin auto peale, kui ta tuli.
Kui ta venna korterisse jõudsime, hakkasime koos süüa tegema- pitsat nimelt. Ja meil sai väga palju nalja. Just siis, kui olime söömisega lõpule jõudnud ja ma hakkasin nõusid pesema ning Taavi telekat vaatama, helises ta telefon. Mina eriti midagi ei kuulnud, kuid teadsin, et kui Taavi telefonikõne lõpetab, räägib ta mulle sellest niikuinii. Nii see oligi.
"Kuule, Vivian kutsus meid mere äärde ööseks. Noh, telki. Kas läheme?" küsis Taavi. Muidugi olin nõus. Olin märganud seda, et peale meie lahusolekut oli Taavi veel rohkem hoolitsema hakanud. Iga kord, kui ta midagi räägib, küsib ta ka minu arvamust. Näiteks nagu praegu. Varem oleks ta küsinud: "Läheme, eks?" või "Mis sa arvad, võiks ju minna?" aga praegu küsis ta "Kas läheme?" mis tähendab, et ta tahab teada esmalt minu arvamust, mitte enda arvamust pingsalt peale suruda. Eks minagi hoidsin teda rohkem.
"Muidugi läheme, aga ma pesen nõud ära," ütlesin.
"Okei.. aga enne veel üks musi!" lausus ta ja tegi mu põsele ühe magusa musi. Ma teadsin, et peale nõude pesemist ei jää ma samuti musist ilma.
"Japs, ja ma käin kähku duši all ka ära!" lisas ta veel ning kadus kiirelt vannituppa.
Jõudsin veel riided ära vahetada. Ahjaa, kas rääkisin, et käisin eile poes uusi riideid ostmas? Õigemini kaltsukas. Aga leidsin sealt lausa kaks paari teksaseid ja mõne pluusi ka. Ja need väga soodsalt. Muidugi ei tasuks unustada ka jalatseid, mis ma sealt ostsin. Need olidki tänaseks õhtuks sobivad. Täiesti tavalised, ilma kontsata tänavakingad.
"Oled valmis jah?" küsisin Taavilt, kui ta oli vannitoast lõplikult väljunud. Ta noogutas. Võtsin oma kammi ja tõmbasin sellega korraks läbi juuste. Siis olime valmis minema. Enne veel tegin ta huultele kolm musi. Alles siis võisime minna.
Taavi hoidis terve tee mu käest kinni. "Kuhu randa me läheme?" küsisin.
"Valgeranda, see on siit Pärnust natuke eemal, aga varsti oleme kohal," ütles ta. Teepeal helistas veel Terje ja küsis, kas me viitsiks bensukast läbi minna ja mingit näksimist kaasa võtta. Olime just mingi rohelise majakese juurest ära pööramas. Taavi keeras selle maja juurde ja tuli välja, et see oligi bensiinijaam. Käisime seal sees ära ja minu soovil ostis Taavi ka siidrit.
Sõitsime edasi ning varsti olimegi rannas. Esimesena nägi meid Terje, kes kohe mind kallistama tuli.
"Ma teadsin, et te tulete koos!" ütles ta õnneliku häälega. Noogutasin ning vaatasin Taavile otsa. Ta naeratas ja me läksime edasi.
Läksime ja tervitasime ka teisi. Varsti läksid poisid paadiga sõitma ja meie tüdrukutega jäime rannale. Meid polnudki palju, mina, Terje, Vivian ja Kaisa. Ikka kogu aeg samad inimesed, lihtsalt seekord veidi vähem. Ka poisse oli vähem, kui tavaliselt: Taavi, Mihkel ja Peeter.
"Nii tore, et te Taaviga ära leppisite. Ta ei vastanud kaks päeva ühelegi kõnele! Ta vist armus sinusse kohe, kui sind nägi," muigasid tüdrukud.
"Njah. Tema meeldis mulle ka kohe alguses," teatasin neile. Tundsin end veidi ebamugavalt, sest need inimesed, kellega ma praegu oma tunnetest rääkisin, ma ei tundnudki neid. Vähemalt mitte nii palju, et neile kõik oma hingelt ära rääkida.
"Keegi tuleb veel täna siia?" küsisin peale vaikust.
"Ei tohiks tulla. Miks sa küsid?"
"Ah, ma niisama tahtsin teada," valetasin. Tegelikult tahtsin teada, ega ometi Lauri või Meelis ei tule. Aga ma arvasin, et Meelist nad ei kutsuks igatahes ja kuna Terje korraldas selle kõik, siis ei kutsu ta juba oma venna pärast Laurit.
Peagi tulid poisid tagasi. Nad kutsusid ka meid sõitma, aga me ei viitsinud. "Pärastpoole äkki!" rääkis Vivian meie kõigi eest.
"Ise teate!" ütles Peeter. Muide, ka mina ei teadnud seda, aga Taavi rääkis mulle, et Terje ja Peeter käivad. Juba kuu aega. Kui ma ütlesin, et ma pole küll märganud, et nad suudleksid või midagi, ütles Taavi, et nad ongi sellised, kes teevad seda rohkem omaette olles ja ei kussuta ega nunnuta üksteist teiste ees.
Selle peale ma ainult naersin. Sama tegi ka Taavi.
"Viitsid, ulata mulle siidrit!" palusin Taavit.
"Äkki teeks täna nii, et palju ei joo. Eriti sina- igaks juhuks!?" küsis Taavi vastu. Olin nõus, kuigi mitte midagi erilist ei saanud juhtuda. Tegelikult oli ebaaus, et eriti mina. Tema ühesõnaga võis juua, aga mina mitte. Ma ei hakanud ka protestima ning leppisin siidriga.
Istusime lõkke ääres, jõime siidrit, poisid jõid natuke kangemaid jooke, rääkisime juttu. Kõik oli tore, kuni nägime lähenemas üht poissi. Tal oli seljas seesama valge t-särk, mis tol õhtulgi ja ma mäletasin seda täpselt ning üksikasjalikult.
Kõik vaatasid teda kohkunud nägudega. Vaatasin hetkeks Taavile hirmul näoga otsa. "Taavi, luba, et sa ei tee mitte midagi. Palun, ma ei taha, et sa viga saaksid!" Palusin teda, kuid ta ei teinud minu ütlemisest väljagi. "Ma lähen räägin temaga," teatasin kõigile. "Taavi, ole siin, minuga ei juhtu midagi!"
"Ärge laske Taavit sinna," sosistasin tüdrukutele ning kõndisin Lauri poole. Ta sai aru, et tahan temaga rääkida ja tuli minu järel kaugemale. Me seisime küll teistest eemal, kuid siiski nii, et meid oli näha, aga mitte kuulda.
"Lauri, see asi.. ma olin purjus. Ja ma ei teadnud, mida ma teen. Seda poleks tohtinud juhtuda. Ja ma armastan ainult Taavit, eks! Palun, unustame selle asja ära!"
"Jah.. ma tulingi selleks, et vabandada. Ma tean, et ta on minu peale ikka veel vihane, aga ma loodan, et ta saab aru. Või noh, annab andeks." See tuli mulle üllatusena, et Lauri vabandama tuli. Kuid see oli tore, kui muidugi Taavi talle kallale ei lähe!
Läksime teiste juurde. Alguses oli kõik rahulik, aga varsti läks olukord täiesti käest ära. Taavi tõusis püsti, läks Lauri juurde ja võttis tal särgist kinni. "See on minu Julia!" karjus ta vihaselt.
See? Ma olen talle mingi see? Okei, see on kõige vähemtähtsam asi praegu.
Taavi lasi Lauril särgist lahti ja hakkas teda lööma. Kasutasin võimalust ja läksin nende kahe vahele. Võtsin Laurist tugevalt kinni, ise olin näoga Taavi poole. Ma oleks peaaegu Taavilt ühe vihase rusikalöögi vastu nägu saanud, kuid Terje võttis ta kätest veel viimasel hetkel kinni.
"Taavi, ta tuli ainult vabandama!" ütlesin.
"Mind ei huvita, Julia, mida ta tegema tuli. Ma tahan, et ta siit kohe ära läheks!" oli Taavi endast väljas. Vaatasin Lauri poole, ta tõstis käed üles ja tegi no-olgu-kuidas-arvad- liigutust.
Mul oli hea meel, et ta aru sai ja ära läks.
Kallistasin Taavit tugevalt, et ta maha rahuneks. Ta ei kallistanud mind vastu, vaid vaatas, kuidas Lauri ära läks. Tundsin, kuidas viha Taavi kehast vähevaaval väljus.
"Me ei pea siin olema. Kui tahad, läheme ära!" sosistasin talle kõrva. Ta raputas pead. "Läheme parem korraks jalutama." pakkus ta, kui oli rahunenud. Olin nõus ning läksin kõiki teisi sellest teavitama.
"Millest sa rääkida tahtsid?" küsisin, kui olime teistest kaugel eemal ja jalutasime paljajalu vees.
"Laurist," vastas ta kiirelt ja napisõnaliselt.
"Ma arvasin, et see teema on lõpetatud!" laususin ohates.
"Ma arvasin ka, kuni tänaseni." Ootasin, mida ta öelda tahab.
"Miks sa Lauriga rääkima läksid? Miks sa temast kinni hoidsid, kui mina olin sealsamas? Sa panid talle käed peaaegu ümber, ja seda mitte üldse nõrgalt. Miks sa temaga üldse seda teemat arutada tahtsid? Kas sa tunned tema vastu midagi?" tuli ta suust küsimusi nagu seeni vihmaga.
Tundsin, kuidas täitusin vihaga ja tahtsin talle kõik lihtsalt näkku karjuda. Kuidas ta mitte midagi ei taibanud, mitte millestki aru ei saanud? Kuid suutsin viha alla suruda ja asja talle rahulikult seletada.
"Ma läksin temaga rääkima sellepärast, et sa talle lihtsalt rusikaga näkku ei virutaks, nagu sa just ennist oleksid teinud. Ma hoidsin temast kinni, sest sinust ma kinni hoida ei saanud, sa poleks mind tähelegi pannud, sa olid niivõrd keskendunud Laurile. Ma ei tunne tema vastu mitte midagi. Mitte midagi! Ma ütlesin ka talle, et armastan ainult sind! Ja see on tõsi. Kui sa mind ei usu, ega usalda, siis miks sa minuga üldse ennast siduda tahtsid?" küsisin. Kuigi oleksin peaaegu nutma hakanud, suutsin pisaraid tagasi hoida.
Taavi oli päris kaua aega vait ja põrnitses kive, mis olid meie ümber. Olime nimelt kividele istuma jõudnud.
"Vabandust!" lausus ta ja vaatas mulle otse silma. Nägin ta silmades valu, kuid enam mitte viha.
Ta kallistas mind tugevalt ning tegi mu laubale musi. Vaatasin talle otsa ja naeratasin. Olin õnnelik, et kõik oli hästi!
Jalutasime veel rannal ja rääkisime paljust. Taavi rääkis mulle kõigist inimestest, kellega olime viimased päevad koos veetnud.
"Julia.. ma tahaksin midagi küsida. Ma arvan, et selleks on nüüd sobiv aeg!" Kartsin, et ta küsib midagi, millele ma ei oska vastata. Samas lootsin, et ta ei puuduta mõnd õrna teemat.
Noogutasin talle selleks, et näidata, et ootan ta küsimust.
"Julia.. kas.. Kas sa tahaksid olla mu tüdruk?" küsis ta. Seda küsimust polnud ma oodanud. Või, noh. Olin muidugi. Kuid mitte täna. "Kuidas ma saakski keelduda!?" küsisin naerdes ja me suudlesime pikalt.
Olime mõlemad nii õnnelikud, et ei suutnud alguses midagi öeldagi.
Mul oli nüüd oma Taavi- päris minu oma Taavi!
