Me peame rääkima, tule kell 15.00 meie kohta. Joonas.
"See pole küll midagi head. Äkki ta jätab su maha?" pakkus Riin.
"Mh, ära ütle nii, ma ei usu, et see on midagi halba," arvas Piia.
"Kuule, mis vahtu sa ajad? Pole mõtet ju, kõik saavad aru, et siin on midagi halba," ütles Riina uuesti.
"Jaah, Riinal on õigus. Võib-olla läheb ta reisile või kolib ära," pakkusin mina.
Siis helises õnneks kell, me jätsime ennustasime ja läksime viimasesse tundi. See sai läbi kui kell oli 14.25.
Läksin kiirelt garderoobi ja võtsin oma õueriided, et kodus läbi minna ja siis Joonasega kohtuda.
Jõudsin sinna-meie kohta- ja nägin Joonast kivil istumas.
"Tsau kallis, mis oli?" küsisin ja heitsin oma käed talle kaela nagu tavaliselt.
Kuid tavalisest oli asi kaugel. Ta oli kuidagi kange ja kalk.
"Istu, mul on sulle üks jutt," ütles ta järsult.
"Okei, rahune. Ära karju mu peale!"
"Sorri," ütles ta vabanduseks ja istus mu vastu. Sellele järgnes pikk vaikus, mille ma peatselt katkestasin.
"Räägi siis, mis sul rääkida oli."
"Ah jah. See ei ole hea uudis. Lihtsalt, võib-olla oled sa märganud, et me ei ole viimasel ajal eriti koos," ma noogutasin, "seda sellepärast, et... noh, seda et.. mul on keegi teine!"
Olin täiesti vapustatud. See ei saanud nii olla. See ei olnud lihtsalt Joonase moodi.
"Ei, ma ei usu sind. Meil oli ju koos nii hea.. kes see on?" küsisin kuid ei olnud kindel, kas oleksingi ta seda tegelikult teada tahtnud.
"Vahet pole, sa ei tea teda. Las see jääb nii. Läheme sõpradena lahku, palun!?" tegi ta enda arvates hiilgava ettepaneku.
"Sõpradena lahku? Kuuled ka, mida sa räägid? Joonas, see ei käi nii. Sa jätad mu kellegi teise pärast maha, sest ma olen sinu jaoks liiga halb ja tahad, et me sõpradeks jääks?" sain vihaseks.
"See mulle tema juures meeldibki. Ta saab minust aru. Sina ei mõista mind ja tead mis? Ma ei armasta sind, pole kunagi armastanudki. Niiet unusta mind ära, sest mina teen sedasama!"
Ma olin totaalses šokis. Ta ei armasta, ega pole kunagi armastanudki!?!? Kuidas ta saab nii öelda peale kolme koosoldud aastat? Üldse, mulle tundus, et need sõnad tulid kuidagi nii raskelt üle huulte. Ja ta rääkis nagu väike laps, kellel on käsitud midagi öelda. Oeh, meil oli koos ju nii hea.
***
"Liisu, tule sööma!" hüüdis ema.
Tegelikult on mu nimi Liisi, aga kõik hüüavad mind Liisuks.
Ema veel ei teadnud, et mul Joonasega mingi jama on- ta ei loe seda mu käitumisest välja ka, sest ma ei näita üldiselt oma tundeid eriti palju välja-, kuigi tavaliselt räägin ma talle meie asjadest peaaegu kõike. Ema on mulle sõbranna eest, sest peale uude kooli minemist pole mul häid sõbrannasid ja kõik Joonase sõbrad käivad ju ka teises koolis, kaasaarvatud Joonas. Mõnes mõttes on see nüüd isegi hea, sest ma ei pea neid kogu aeg enam nägema.
Läksin sööma, kuigi isu eriti polnud.
"No mis sul on nüüd? Haige oled või?" muretses ema nähes, et ma vaid sorkisin kahvliga toidus.
"Ei tea, veits imelik on olla küll, lähen kraadin pärast ennast. Aga ma arvan, et see on kõigest nädalalõpu väsimus, kui selline asi üldse olemas on," valetasin midagi kokku.
Kui lõpuks söödud sai, läksin oma tuppa. Lülitasin läpaka sisse ja läksin msni. Peagi tuli minuga rääkima Piia, kes küsis minu ja Joonase vahel juhtunu kohta. Tegin ettepaneku jalutama minna.
"Emps, mul pole palavikku ja paha pole ka enam! Ma lähen jalutama, võib?"
